LHCb näeb ainet antiainest erinevalt käitumas
 Suure Tuumaosakeste Põrguti LHCb eksperimendi töörühm demonstreerib uues analüüsis, et B0s mesonitena tuntud osakeste lagunemisel tekib ainet kergelt rohkem kui antiainet. Tegu on alles neljanda teadaoleva süsteemiga, mille puhul on taoline käitumine tõestust leidnud.   Osakestefüüsika standardmudeli kohaselt on ümbritseva mateeria ehituskivideks tosin elementaarosakest. Neist igaühel saab olla antiosake, mis erineb neist laengu poolest. Oletatakse, et Suure Paugu käigus tekkis ainet ja antiainet võrdses koguses. Sekundi murdosa järel viis nende kergelt erinev käitumine aga aine domineerimiseni. Nähtuse võti on paarsuse ja laengu (CP) sümmeetria rikkumine. Sümmeetrilisuse korral käituks maailma peegelpilt, kus iga osake on lisaks vahetatud selle antiosakesega, täielikult samamoodi kui maailm, millega igapäevaselt kokku puututakse. Pool sajandit tagasi kinnitati aga eksperimentaalselt, et idülliline pilt ei vasta siiski tõele.    Võimaliku sündmustekäigu parema mõistmise ning standardmudeli ennustuste kontrollimiseks uurivad füüsikud käputäit hästi kirjeldatud süsteeme, mis taolist käitumist ilmutavad. Üks säärastest on veidra neutraalse B mesoni lagunemine, mis koosneb beauty(ilu) antikvargist ja strange (veider) kvargist. Alles Suure Tuumaosakeste Põrguti poolt pakutav kõrgem energiaga võimaldas osakesi hea statistika kogumiseks piisavas koguses toota. Rohkem kui 70 triljoni prootoni kokkupõrke käigus tekkis neid vaid umbes tuhat.   Samas piisas sellest veendumaks, et osakesed lagunevad sagedamini aineosakesteks kui antiaine osakesteks. Tulemuste kindlus ületab viite sigmat ehk võimalus, et tegu on lihtsalt statistilise fluktuatsiooniga, on 1:1,7 miljonile. Kuigi kogutud andmed on suurepärases vastavuses teooria poolt ennustatuga ning teiste põrgutite poolt kogutud statistikaga, ei piisa sellest samas selgitamaks, miks ainet universumis antiainest niivõrd palju rohkem on.   Vähemalt esialgu pole kõrvalekallet standardmudeli poolt ennustatust märgata ka teiste asümmeetriat ilmutavate süsteemide puhul.   Töörühma uurimus on esitatud ilmumiseks ajakirjas Physical Review Letters. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
