Vana maakoore materjali on sügaval maapõues tallel
 Priit Ennet Maakera pind tundub enamjaolt kõva ja kindel, aga tegelikult maakoor pidevalt aeglaselt liigub, teda tekib paiguti pisitasa juurde ja kaob tükati tasapisi ära. Nüüd selgub, et väga vana maakoore materjali on sügaval maapõues seniajani äratuntaval kujul alles ja et vulkaanipursetes võib see geoloogiline arhiivimaterjal ka uuesti päevavalgele paiskuda.    Rita Cabral Ameerika Ühendriikide Bostoni Ülikoolist ja ta Ameerika, Prantsuse ning Rootsi kolleegid uurisid Polüneesia Cooki saarte hulka kuuluvalt Mangaia saarelt kogutud vulkaanilisi kivimeid ja analüüsisid neis kivimeis sisalduvaid väävli isotoope - väävli eri sorte, mille aatomid on igaühel veidi isesuguse massiga.    Selle põhjal, kuidas need erisugused väävliaatomid kivimites paiknesid, tegid Cabral ja ta kolleegid järelduse, et kivimimaterjal oli omal ajal saanud ultraviolettkiirgust. Aga ultraviolettkiirgust võis ta saada juhul, kui oli niiöelda päevavalgel ka veel sel ammusel ajal, mil Maa atmosfääris ei olnud hapnikku. Meie ajal neelab hapnik, täpsemalt trihapnik ehk osoon Päikese ultraviolettkiirgust, nii et maa peale kivide väävliaatomeid ümber korraldama seda piisavalt ei jõua.    Järelikult oli see Mangaia vulkaanilaavas sisaldunud materjal olnud maapinnal veel enne seda, kui elusolendid fotosünteesima hakkasid ja hapnik atmosfääri ilmus. See tähendab, enam kui kaks ja pool miljardit aastat tagasi, arhaikumi ajajärgul, mil elu oli veel väga algeline.     Vaata veel: Ancient Earth Crust Stored in Deep Mantle (Science Daily)   
