Bakterid sünteesivad diislikütust
 Briti teadlased on Escherichia coli geenipagasisse teiste bakteriliikide geenide lisamisel suutnud selle panna tootma diislikütusele sarnanevaid süsivesinikke, mis ei nõua kaasaegsetes sisepõlemismootorites kasutamiseks täiendavat töötlemist, kütuse tööstuslikes kogustes tootmine on parimal juhul samas aastate kaugusel.   Laias laastus võib tänapäeval kasutatavad biokütused jagada kaheks – peamiselt teraviljadest ja suhkruroost valmistatatud bioalkoholideks nagu etanooliks ning rasvhapete põhisteks biodiisliteks. Ent mõlemad ei ole harilikult ei midagi enamat kui lisandid, millega naftast toodetud kütust täiendatakse. Biokütuste energiasisaldus on traditsioonilisemast diislist ja bensiinist väiksem, misläbi väheneb mootori jõudlus. Biokeemikud on seega jätkuvalt üritanud leida organisme, mis oleksid suutelised oma elutegevuse käigus tootma fossiilkütustele võrdväärseid süsivesinikke.   John Love'i töörühm otsis võimalikke lahendusi pea üheksa aastat, ent ei leidnud sellest hoolimata sobivaid küllastunud süsivesinikke ja alkaane. Samal ajal on sünteetilise bioloogia käsutuses olev arsenal järjest täienenud, võimaldades bakterite ja teiste mikroorganismide geenipagasiga järjest paremini manipuleerida. Love võttis aluseks ühe tuntuima bakteri – E. Coli– ning asendas selle kümmekond geeni neljalt teiselt bakteriliigilt pärinevate geenidega.   Teguviis võimaldas ehitada täielikult kunstliku metaboolsete protsesside ahela. Viimane võimaldas bakteritel Petri tassil rasvamolekulide rikkast leemest neid eraldada ja sünteesida nendest pikki süsivesinike ahelaid ning neid seejärel jääkainena eritada. Tasub märkida, et protsess on hetkel siiski ülimalt ebaefektiivne. Teelusika täie kütuse tootmiseks on vaja sada liitrit geneetiliselt muundatud baktereid.   Töörühm loodab järgmiste aastate jooksul välja selgitada, kas lähteainena oleks võimalik kasutada ka inimeste- ja loomade jäätmeid. Teistest allikatest pärinevate rasvhapete kasutamine ei pruugi olla keskkonnasäästlikum, kui fossiilsete kütuste kasutamine ja vaid süvendada toiduhindade ebastabiilsust. Love'i hinnangul kulub parimal juhul lahendust kasutades tööstuslikes kogustes kütuste tootmiseks vajaliku efektiivsuse saavutamiseks veel vähemalt kümmekond aastat.   Samas demonstreerib uurimus siiski, et mikroorganismidega on võimalik piisavalt manipuleerida, et panna tootma need juba valmisprodukte.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
