Tumevälkude tekkepõhjused said selgemaks
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Florida tehnikainstituudi füüsikute loodud mudel heidab valgust 1994. aastal avastatud tumevälkude tekkemehhanismidele. Arvutused näitavad, et atmosfääris äikesetormide käigus vallanduvatest gammakiirte välgatustest saadav kiirgusdoos on piisavalt väike, et lennureisijaid mitte ohustada.   Teadlased on maapealsetest gammakiirte välgatustest teadlikud olnud juba pea paarkümmend aastat. Nähtust täheldati teleskoopidega, mille algne eesmärk oli otsida hoopis supernoovade ja mustade aukude lähistelt lähtuvaid gammakiirte vooge. Pelgalt mõnikümne millisekundilise kestvusega välgatused on piisavalt energeetilised, et õige orientatsiooni korral  ajutiselt satelliite pimestada. Mil algselt arvati, et tumevälgud pärinevad kosmosest, selgus varsti, et need kaasnevad igat tüüpi äikesetormidega. Keskmiselt esineb tuhande tavalise välgusähvatuse kohta üks tumevälk.   Nähtuse tekkemehhanismid on samas selgusetuks jäänud. Viimasest lähtuvalt nähti neid potentsiaalse ohuallikana – jäi teadmatuks, kui palju gammakiirgust protsessi käigus vallandub. Esitletud mudeli kohaselt on tumevälgud tavaliste välkude ekstreemsem vorm. Läbilöögid tekivad tormipilvedes kiiresti tõusvate õhuvoolude toel, mis põhjustavad veepiiskade või jääkristallide ning õhumolekulide vahelist hõõrdumist. Selle tulemusel küllastub pilv ioonidest. Tekib potentsiaalide vahe, kus pilve ülemised kihid on positiivselt laetud ning alumised negatiivselt. Potentsiaali vallandumist tähistab välk. Laetud osakesi ümbritseb aga elektriväli.   Äärmuslikel juhtudel hakkab pilv seetõttu elektrivälja tugevnemisel meenutama osakestekiirendit, kus elektronid kiirendatakse lausa valguse kiiruse lähedaste kiirusteni. Vältimatult põrkuvad need õhumolekulidega, vallandades elektronide kaskaadi. Selle kõige juures üritavad elektronid oma energiast lahti saada, kiirates gammakvante, mis saavad muunduda elektronide ja nende antiosakeste – positronide – paarideks. Viimased sööstavad negatiivselt laetud pilve alaosa poole, mil elektronid jätkavad teekonda ülespoole, algatades järjest uusi ja uusi kaskaade.   Arvutuste kohaselt toodetakse nõnda paarikümne mikrosekundi vältel kuni 10E17 elektroni. Protsessi lõpptulemusena kaob pilve elektriväli tunduvalt kiiremini, kui oleks see võimalik tavalise äikese korral. Füüsikute hinnangul on saadav kiirgusdoos pilvede ülaosas 12,2 kilomeetri kõrgusel võrdväärne kümne rinnakorvist röntgenpildi tegemise ajal saadava doosiga. Tormi keskmes, umbes viie kilomeetri kõrgusel on saadav doos umbes kümme korda suurem ehk võrreldav tervest kehast röntgenpildi tegemisega.   Mudeli ennustuste kohaselt kaasneb protsessiga raadiolainete vallandumine, mida on maapealsed vaatlusjaamad ka täheldanud. Samas ei piisa sellest veel teiste võimalike tumevälkude tekkemehhanismide välistamiseks, mis nõuavad samal ajal tavaliste välkude ilmnemist.   Nii või teisiti, reisilennukite piloodid üritavad igal juhul äikesetorme vältida. Samuti oleks ekstreemsematel juhtudel saadav kiirgusdoos võrdväärne keskmise aastase doosiga. Viimane on kordades väiksem, kui vähiriski kõrgenemisega seostatav kiirgushulk.   Mudelit esitleti Viinis toimunud Euroopa Geoteaduste Liidu aastakohtumisel   Vaata veel: Dark lightning sheds light on gamma-ray mystery (PhysicsWorld) 
