CDMS nägi märke tumeainest
 USA's, Minnesota osariigis asuva kaevanduse sügavuses tumeaine osakesi otsiva CDMS eksperimendi töörühm teatas Ameerika Füüsika Seltsi kohtumisel, et on taustamürast eraldanud kolm signaali, mis võivad viidata 8,6 GeV massiga tumeaine osakese kokkupõrkele detektorites kasutatud räni aatomitega.   Märke tumeaine olemasolust võib täheldada kõikjal kosmoses. Ilma varjatuks jääva aine olemasoluta poleks võimalik näiteks selgitada tähtede liikumist suurtes tähesüsteemides ja tavaline aine poleks saanud sellisel kujul üleüldse galaktikateks kuhjuda. Ent nimele vastavalt pole võimalik tumeainet otseselt vaadelda – see ei kiirga ei optilist valgust ega ühtegi teist tüüpi elektromagnetkiirgust. Selle olemasolust annavad lisaks arvutustele aimu vaid erinevad gravitatsioonilised efektid, mis mõjutavad valguskiirte teekonda.   See ei ole takistanud teadlastel loomast erinevaid eksperimente, mille eesmärgiks on tumeaine eksistentsi otsesemalt kontrollida. Populaarseimate tumeaine mudelite kohaselt käituvad tumeaine osakesed iseenda antiosakestena, misläbi kahe osakese kohtumisel kaovad need reaalmaailmast. Nende kantud energia arvelt võivad tekkida juba tuttavlikumad osakesed. Paraku pole taolise ülejäägi eristamine muudest võimalikest allikatest kerge. Nii võib aprilli alguses AMS-02 eksperimendi nähtud signaali üksikasjalik uurimine ja analüüsimine võtta mitmeid aastaid.   Teise võimalusena võiks signaali tumeainest märgata ka Maal. Mõne mudeli kohaselt võiksid tumeaine osakesed tekkida näiteks osakestepõrgutites. Kuna teadlased teaksid täpselt, kui palju energiat süsteemis on, siis suudaksid nad ka avastada, kui osa koguenergiast mõnel täheldamatul viisil pärast osakestekiirte kokkupõrget sellest lahkub. Suure Tuumaosakeste Põrguti andmete analüüsis pole aga sellest seni mingisugust märki leitud.   Viimaks jääb veel üle loota, et mõni tumeaine osake põrkab kokku mõne tavalise aine osakesega. Üliharva juhuse tulemusena annaks see osa enda kantavast energiast tavalise aine osakesele, mille tulemusena eralduks lõppkokkuvõttes soojus. Selgema signaali saamiseks on näiteks CDMS'i detektor jahutatud selleks 40 milliKelvinini üle absoluutse nulli. Sellest hoolimata on otsingud peaaegu tühjalt lõppenud. Neli aastat tagasi nähti küll kahte potentsiaalset sündmust, ent nende statistiline olulisus polnud leiu avastuseks lugemiseks piisavalt kõrge. Hiljem selgus, et tegu oli eksperimendist endast tingitud valesignaaliga.   Samas põhinesid need 19 germaaniumist detektori vaatlustel. Ent lisaks neile leidub CDMS'is ka üksteist ränist detektorit, mis on potentsiaalselt räni aatomite väiksema massi tõttu tundlikumad. Nii jäigi pärast pärast 2007-2008 aastal kogutud andmete filtreerimist alles kolm võimalikku sündmust, mida ei saa selgitada detektorit tabanud neutronite, elektronide, kaevanduses lagunenud radioaktiivsete elementide lagunemisproduktidega ega ka maapinda läbistanud kosmiliste kiirtega.   Teadlased oletavad seetõttu, et tõenäoliseimalt on nende näol tegu mõne taustasündmuse ja tumeaine kokkupõrke signaali kombinatsiooniga. Tulemuste statistiline olulisus jääb kolme sigma piirile, mis ei luba osakestefüüsika standardite kohaselt seda avastuseks kuulutada. Leidub üks võimalus 370'st, et tegu on statistilise apsuga.   Samas oleks tumeaine osakeste mass 8,6 gigaelektronvolti. Antud massiregiooni on detektorites ksenooni kasutavad eksperimendid juba eelnevalt välistanud, mis viitab, et Xenon-10 ja Xenon-100 analüüsis oleks tähelepanuta jäänud süstemaatilised vead. Alternatiivselt oleks tegu eksootilisema tumeainega, mis väärisgaasi kuidagi teistmoodi suhtub. Tasub märkida, et CDMS'i esitletud tulemused on samas kooskõlas CoGeNT'i detektori vaatlustega.   Seega saavad taaskord vaid aeg ning lisaandmed näidata, kas tegu reaalse märgiga tumeainest või millegi muuga. Mäletatavasti nägi Tevatroni kiirendi Higgs'i signaali 2,5 sigmalise kindlusega juba 2010. aastal, mil näiliselt valgusest kiiremini liikuvate neutriinode puhul küündis tulemuste statistiline olulisus kuue sigmani.   Töörühma uurimus on esitatud ilmumiseks ajakirjas Physical Review Letters. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
