Hüljeste küttimine on taas päevakorral
 Igal kevadtalvel koguneb suurem osa Läänemere hallhülgeid Eesti rannikumerre poegima. Esimestel elunädalatel toituvad hülgepojad ema rasvasest piimast. Kolme nädala pärast lõpeb emal piim ja hülgepojad peavad ise hakkama saama. Tänavu pikale veninud talv on poegadele raske. Looduse- ja filmimees Mark Soosaar käis Ruhnu külje all koos „Osooniga“ hallhüljeste olukorda uurimas.   Hüljeste olukord Läänemere ääres on olnud ajati erinev. Juba vanal rannarahval oli hüljes traditsiooniliseks jahiloomaks, kelle nahk, rasv ja liha olid igapäevaseks kasutuseks. Nõukogude ajal sai neist kalurite vihatud konkurent, kelle tapmiseks lausa preemiaid jagati. Dokumentaalfilmis „Vaarao sõjavägi“ tõi Soosaar hüljeste kurva olukorra terava tähelepanu alla, mille tulemusel hüljeste küttimine lõpetati.   „1970. aastate keskpaigaks oli ennesõjaaegsest 120-tuhandelisest hallhülge populatsioonist Läänemeres elus veel vaid paar tuhat,“ märkis Soosaar. Küttimise jätkudes oleks filmimehe hinnangul tabanud hülgeid pringlite saatus. Nõukogude Liit esitas aga lõpptulemusena hülged rahvusvahelisse punasesse raamatusse, mistõttu lõpetasid hülgepüügi ka Soome, Rootsi ja Poola ning teised Läänemere-äärsed riigid.   Praeguseks on maailm väga palju muutunud ja ka Eestis on hüljeste küttimine taas päevakorda tõusnud. „Uues jahiseaduses on hüljes sissekirjutatud jahiulukina. Teatavasti on kõik jahiulukid loetletud, mida kütitakse. /.../. Põhimõtteliselt on jahiseaduses valmisolek olemas, aga kõik oleneb nüüd sellest, mida teadlased arvavad, et kui palju neid võiks küttida,“ selgitas keskkonnaministeeriumi metsanduse ja jahinduse nõunik Tõnu Traks.   „Seal on üks väikene 'aga'. Ükskõik, kui suur see küttimise maht on, see ei tohiks populatsiooni arvukust mõjutada. Populatsioon peaks edaspidi ikkagi kasvama, siis on see küttimine jätkusuutlik,“ märkis hülgeuurija Ivar Jüssi. Viimasel neljal aastal läbiviidud loendused on samas näidanud, et hüljeste arvukus on stabiliseerunud. 2008. aasta loenduse käigus tuvastati neli tuhat isendit, mil eelmise aasta kevadise loenduse käigus nähti 3600 hüljest.   „Põhimõtteliselt on hüljeste arvukus nii hea küll nüüd nii Eestis kui ka Läänemeres, et ta ei vaja sellist väga ranget kaitset nagu enne. Kuna huvi on kõlanud juba tükk aega, et neid hülgeid võiks küttida, siis me otsustasime kolleegidega, et vaatame seda võimalust,“ valgustas Jüssi hüljeste jahiseadusesse lisamise tagamaid.   Traksi sõnul kehtestataks hüljeste küttimisele samal ajal selged piirangud, nagu suurkiskjate jahile. Nii arvestataks iga-aastase kvoodi määramisel seiretulemustega, mis võiks Jüssi hinnangul jääda 1% piiridesse kogu populatsiooni arvukusest. „Sellisel juhul ei tohiks see populatsiooni kahjustada eriti tugevalt. Loomulikult sõltub väga palju sellest, mis loomi me kütime,“ rõhutas hülgeuurija. Samuti toimuks jaht vaid olukorras, kus kütt ning hüljes mõlemad kuival maal on ning tõenäoliselt vaid vintrelvaga, misläbi saaksid hüljest jahtida vaid koolituse läbinud jahimehed.   Siiski ei saa välistada jahiturismi ohtu. „Kui hüljes saab vastavalt uuele jahiseadusele taas jahiloomaks, siis ei ole see sugugi mitte tagatud, et Kihnu ja Ruhnu mehed saaksid oma traditsioonilist eluviisi hakata jätkama. Pigem toob see kaasa Abruka juhtumi, kus Itaalia turismiärimees on oksjonilt ostnud Abruka jahiala ja seal hakkavad küttima  hoopis itaallased,“ pelgas Soosaar. 
