Tuleviku nägemine sõltub seatud ootustest
 Kristjan Port Aastal 1996 avaldas füüsik Alan Sokal teadusliku artikli postmodernse kultuuriuuringu teemal ja saatis selle ühte tuntud ajakirja toimetusse, mille väljaandjaks oli omakorda üks tuntud ülikool. Artikli pealkiri aitab süvendada veini- või õlleklaasi ääres toimuva vestluse joobeastet ja see kõlas umbes nii - „Transgresseerides piire – liikudes Kvantgravitatsiooni Transformatiivse Hermeneutika suunas“ (pdf). Artiklit on tsiteeritud teadlasi kadedaks tegevalt vähemalt 912 korda. See ongi vahest ainuke tore asi nimetatud artikli juures.   Vähem tore on see, et Alan Sokal oli õel ning valas õli igivanasse humanitaaride ning loodusteadlaste vaenutulle. Õelus väljendus selles, et Sokal valis artiklisse hulga tuntud autorite tsitaate ja kombineeris autentsete viidetega lauseid moel, mis olid täiesti loetavad. Näiliselt rääkisid need mingil oluliselt teemal, kuna sisaldasid suure potentsiga sõnu nagu kvantmehhaanika, postmodernism, gravitatsioon, mittelineaarsus jne.   Pahatahtlikkus polnud siiski keeruliste teemade külluses, vaid asjaolus, et see tekst oli sisuliselt täielik jama. Jama algusest peale, sest nii oli Sokal seda plaaninud. Erinevalt siis kirjutajatest, kes plaanivad midagi erakordset, aga jama õnnestub tahtmatult.    Alan Sokali motiiv oli paljastada ennastimetleva sõnaorgia korraldajaid, peene vormi ülistajad, kelle jaoks teenib sisu vaid võimalust olla imponeeriv. Sokal nägi selliseid tegelasi peamiselt postmodernse humanitaaria poolel. Siit siis põhjus just sääraselt magustatud teksti loomiseks. Hilisem elu on näidanud, et probleem pole humanitaarides, vaid teaduses üldisemalt.   Näiteks osutatakse murelikule statistikale, millest võib järeldada, et teadlaste petmiste kasv ületab teaduse arengutempot. Samuti ilmuvad välja varasemad väärsammud nagu näiteks see, et hinnanguliselt pooltes neuroteaduslikes artiklites on tehtud tõsine statistiline viga. Üha rohkem räägitakse „akadeemilisest prostitutsioonist“, enesemüümisest artiklite kirjutamise nimel, vältides argisemaid ülesandeid, millest oleks maksumaksjatele tegelikult kasu.   Pikaldaseks venida ähvardava sissejuhatuse mõte oli tegelikult ette valmistada järgmise uudise konteksti ning öelda, et ärge seda uskuge. Ent kuna elame infoajastust, siis on kõik võimalik. Tulevik näitab, kas seda asja peaks uskuma või mitte. Õigemini peaks see asi ise andma vastuse, kas seda usutakse või mitte.   Jutt käib ühe Iraani teadlase Ali Razeghi leiutisest, mille abil olevat võimalik näha tulevikku. Iraani Strateegiliste Leiutiste Keskuses on nüüdsest registreeritud „Ayareki Ajas Rändamise Masin“. Kümne aastase töö vili mahub arvuti suurusesse kasti ja võimaldab 98% täpsusega ennustada iga indiviidi elu viis kuni kaheksa aastat tulevikku. Leiutise autor täpsustab, et masinaga ei saa ise tulevikku minna, vaid see toob tuleviku tänapäeva.   27-aastane Ali Razeghi on erakordne isiksus. Käesoleva leiutise juured paigutuvad järelikult aega, kui ta oli 17-aastane. Lisaks on Iraanis tema nimel juba 179 erinevat leiutist. Noor teadlane loodab, et riik saab tema leiutise abil hinnata välisriikidega toimuda võivate konfliktide tõenäosust ning hinnata nafta hinna muutusi rahvusvahelisel turul. Ta loodab müüa oma leiutist erinevatele riikidele ja indiviididele. Kuid enne peab ta koos partneritega valmistuma tööstuslikuks toodanguks. Tema põhiline mure olevat hiinlased, kes tahavad tema ideed varastada, et ise seejärel miljoneid taoliseid masinaid valmistada.    Ali Razeghi ja ülejäänud inimkonna rahustamiseks olgu öeldud, et kui kõik näevad tulevikku, muutub see ennustamatuks. Mõne ennustuse jaoks pole lihtsalt keerulisi masinaid vaja – näiteks selleks, et võrgustunud maailmas kapselduvad inimesed endisest rohkem füüsilisse isolatsiooni ning loobivad sealt sotsiaalsete loomadena teistele maalastele üha rohkem ja üha imelikumat infot. Kaasa arvatud teadlased. Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal. 
