Inimlaste evolutsioon teeb uusi pöördeid
 Viis aastat tagasi leitud umbes kahe miljoni aasta vanuse kahe osalise skeleti ja ühe fossiili põhjaliku analüüsi tulemusel ajakirjas Science avaldatud kuue uurimuse kohaselt on Australopithecus sediba'ks nimetatud liigi näol tegu varajaste inimeste lähisugulase või nende otsese esivanemaga.   Australopithecus sediba skeletid avastati 2008. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis asuvast Malapa koopast. Piirkonnast on ka varemgi leitud mitmeid varajaste inimlaste fossiile. Kaks aastat hiljem tunnistati Au. sediba uueks eraldiseisvaks liigiks. Veidi hiljem ilmunud esmaste uurimistulemuste kohaselt kujutas liik väliselt ebaharilikku mosaiiki australopiteekidele ja inimestele omastest tunnustest. Toonane hinnang põhines olendite käe, vaagnaluu, jala ja osalise kolju uurimisel. Uute uurimuste kohaselt on Au. sediba morfoloogia poolest lähedasem inimestele kui australopiteekidele.   Ühe peamise lähtepunktina kasutati sugulassuhete määramisel hambaid, võrreldes neid sadade australopiteekide ja tuhandete varajaste inimeste hammastega. Nende täpne kuju peegeldab põlvnemist paremini kui teised välised jooned. Väikesed muutused hammaste kujus või kumeruses ei ole tavaliselt evolutsioonilises mõttes piisavalt kasulikud, et need populatsioonis leviksid. Analüüs näitas, et 22'st võrreldud aspektist sarnanevad Au. sediba hambad 15 poolest Australopithecus africanus'ega ning 15 poolest varajaste inimestega. Nelja Au. sediba'le, Au. africanus'ele ja varjastele inimestele iseloomulikku ühist joont varasemate hominiidide seas ei kohta.   Samal ajal selgus alaselja, puusa, põlve, pahkluu ja kanna antoomia põhjal, et Au. sediba kõndimisviis erines oluliselt nii teiste australopiteekide kui ka inimeste omast. Umbes 1,3 meetri pikkused olendid olid võimelised küll püsti kõndima, ent samas väändusid nende jalad põlvest ning puusast käimisel sissepoole, misläbi pöördus ka ülejäänud jalg. Aspekti uurinud töörühm oletab, et Au. sediba tegi lühikesi samme ning maapinda tabas kõigepealt nende jalatalla väliskülg, mitte kand, nagu nüüdisinimestel. Samas nõuab üldistuste tegemine enamate liiki esindavate fossiilide leidmist ja analüüsi.   Kuigi maapinnal kõndimine oli jalgade arengus nõudnud juba oma osa, olid Au. sediba esijäsemed ja torso endiselt ahvilikumad. Õlaliigeste ehitus oli sobilikum puude otsas ronimiseks ning okste haaramiseks, kui käimise hõlbustamiseks. Olendi rinnakorvi ülemine osa oli inimestega võrreldes kitsas ja märksa lamedam vähendades kopsumahtu. Selle alaosa meenutab aga jällegi rohkem varajaste inimeste oma. Samuti on näiteks Au. sediba nimmelülide arv võrdväärne kaasaegsete inimeste omaga, ent need on pikemad ja moodustavad paindlikuma struktuuri. Selg sarnaneb selle paindlikuse poolest üldisemalt rohkem Homo erectus'ele kui australopiteekidele.   Koos 2011. aastal ilmunud uurimustega näivad uued tööd viitavat, et liigi näol võis olla isegi tegu nüüdisinimeste otsese esivanemaga. Nimelt leiti juba toona, et Au. sediba käed olid primitiivsete tööriistade valmistamiseks piisavalt osavad. Samuti sarnanes lõuakuju äärmiselt palju inimese omale. Ent ajumaht oli väiksem isegi Au. africanus'e omast – pelgalt 420 kuupsentimeetrit, võrreldes selle eelkäija 495 kuupsentimeetriga.   Seeläbi võib oodata, et kogukonnas on debatt Au. sediba täpse olemuse üle alles algamas. Tasub märkida, et kaks miljonit aastat tagasi oli eristunud juba Homo habilis ning mõni aeg hiljem kerkis esile ka Homo erectus. Tunnustust leidnud hüpoteesi kohaselt on Homo perekonna vanus vähemalt 2,33 miljonit aastat, misläbi ei saa täielikult välistada, et H.habilis ja Au. sediba eksisteerisid paralleelselt, mil viimase ajalugu on pikem. Ent võrdväärselt võisid mõlemad paralleelselt areneda. Mõned Au. sediba jooned meenutavad pigem evolutsioonilist tupikteed.   Töörühmade uurimused ilmusid ajakirjas Science(1;2;3;4;5;6) Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
