Uus meetod muudab ajud läbipaistvaks
 Stanfordi ülikooli neuroteadlased on välja töötanud meetodi aju läbipaistvaks muutmiseks, mida saab rakendada ka teistel kudedel. Lähenemisviis võimaldab aju struktuuri uurida kudesid kahjustamata ning varasemate meetoditega võrreldes selleks tunduvalt vähem aega kulutades, potentsiaalselt kiirendades mitmete ajutalitluse häiretest lähtuvate haiguste uuringuid.   Teadlased on ajus erinevate valkude, rakkude ja närvijätkete tähistamisel näiteks helenduva värviga äärmiselt osavaks muutunud. Paraku hõlmas taoliselt esiletõstetud struktuuridest hiljem kolmemõõtmelise kujutise rekonstrueerimine või nende asukoha kindlaks tegemine organi üliõhukesteks viiludeks lõikamist. Asjaolu aeglustas uuringuid tunduvalt. Lisaks ei saa mitte kunagi välistada riski, et osa kudedest protsessi käigus kahjustada saab, rääkimata lahutusvõime langusest. Samal ajal pole aga ka teaduse hüvanguks annetatud ajude hulk piiramatu.   Õnneks pole probleemi lahendav H. G. Wellsi „Nähtamatust mehest“ tuttav kontseptsioon niivõrd kättesaamatu, kui arvata võiks. Koed muudavad läbipaistmatuks lipiidid. Raku membraane moodustavad biomolekulid, mis ka ajus tugistruktuurina rakendust leiavad ning elektrisignaalidel segamatult suhteliselt kaugele levida võimaldavad. Seega piisaks esimeses lähenduses nende kõrvaldamisest. Erinevate kemikaalidega nende lahustamist ja eemaldamist on mitmel korral proovitud. Lähenemisviisidega kaasnes aga ka helenduvate valkude teataval määral lahustumine, mis muutis hiljem neuronite eristamise raskemaks.   Optogeneetika ühe pioneerina tuntust kogunud Karl Deisserothi töörühm on nüüd viimaks takistused kõrvaldanud. Koos oma kolleegidega leidis ta võimaluse asendada lipiidid kõva tarretiselaadse seguga, mis ajustruktuuri fikseeris. Sipelghape aheldab kõik ajus leiduva (välja arvatud lipiidid) akrümaliidi külge, mis toatemperatuuril kõvastub. Seejärel rakendatav elektrivool eemaldab ajust fikseerimata molekulid. Ajust jääb näiliselt alles vaid kahvatu vari, ent samas on lisaks lipiididele tegelikult kadunud vaid 8% valkudest.   Neuronid roti hipokampuses (vasakul) ja roti aju tervikuna (paremal). Kwanghun Chung/Karl Deisseroth/Howard Hughes'i meditsiini instituut/Stanfordi ülikool Fluorestseerivate kemikaalide difusiooni takistavate lipiidideta muutub huvialuste molekulide ja rakkude tähistamine hõlpsamaks. Veelgi enam, erinevate huviobjektide leidmiseks kasutatavaid markereid on võimalik järjest juurde lisada, kindlustades, et aju kasutatakse maksimaalselt ära.     Lisaks rotiajude täielikult läbipaistvaks muutmisele rakendas töörühm meetodit ka poole millimeetri paksusel inimaju viilul. Seeläbi suutsid nad üksikute närvikiudude keerdumist jälgida suurusjärgu paksemas koes, kui seni parim lahendus seda võimaldanud on. Samuti tõestas töörühm, et lähenemisviisi saab sama edukalt rakendada ka maksadel, südametel ning kopsudel.   Siiski märgivad teadlased, et meetod tahab veel veidi lihvimist. Lipiidide elektrivooluga eemaldamine nõuab ülimat täpsust. Isegi väike viga selleks kasutatavas aparatuuris võib viia ajukoe pöördumatu kahjustumiseni. Ajamahukas on ka molekulide tähistamine – isegi väikese rotiaju puhul võib markerite kõikide huviobjektideni jõudmine võtta aega mitmeid kuid. Difusioon on juba olemuselt aeglane, ent töörühm loodab siiski, et protsessi on võimalik kiirendada.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
