Curiosity kinnitab Marsi atmosfääri kadumist
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Viinis toimuval Euroopa Geoteaduste Liidu kohtumisel esitletud marsikulgur Curiosity analüüsidel põhinevad mõõtmistulemused kinnitavad teooriat, mille kohaselt on Marss kaotanud enamiku, kuni 95% omaalgsest atmosfäärist.   Marsi keskmine õhurõhk planeedi pinnal on Maa vastavast näitajast merepinna kõrgusel umbes sada korda väiksem. Rõhk on piisavalt väike, et veejää sublimeeruks madalamatel laiustel pea momentaalselt. Ometigi leidub külluslikult pinnavorme, mis lihtsaima seletuse kohaselt oleks saanud moodustada just vee mõjul. Lisaks tõestas alles hiljuti Curiosity üheselt, et Marsil leidub savimineraale, mis vajavad tekkimiseks vedela vee olemasolu. Seeläbi oletavad teadlased, et planeedi atmosfäär ei olnud kaugemas minevikus Maa omast väga palju erinev.   Teooria kohaselt sai sellele saatuslikuks Marsi magnetvälja kadumine. Ilma selleta võisid Päikeselt lähtuvad kõrge energiaga osakesed segamatult atmosfääri ülemiste kihtide gaasimolekule põgenema aidata. Aja jooksul on teooria mitmete ühendite ja elementide isotoopide, neutronite arvu poolest erinevate teisendite kontsentratsiooni võrdlemisel korduvalt kinnitust leitud. Samas on selleks valdavalt kasutatud ühendeid, mille hulka atmosfääris oleks saanud mõjutada ka keemilised protsessid. Täpsema pildi saamiseks oli tarvilik kasutada elementi, mis on intertne.   Ühe taolise gaasi – argooni – koguhulk oli aga paraku liiga väike, et eelnevad uurimismissioonid seda usaldusväärse lähtepunktina kasutada oleks saanud. Keskmiselt leidub neid atmosfääris miljoni osakese kohta vaid 5,3. Küll oli selleks võimeline Curiosity SAM eksperiment, mis signaali võimendamiseks esmalt proovid teistest gaasidest puhastas. Nii jõudis teadlasterühm järeldusele, et iga argoon-38 aatomi kohta leidub 4,2 argoon-36 aatomit.   Kuigi kergemaid aatomeid leidub endiselt raskematest rohkem, erineb see siiski Jupiteri ja Päikese atmosfääril baseeruvast Päikesesüsteemi keskmisest, milleks on 5,5 argoon-36 aatomit iga argoon-38 kohta. Seega tõestavad mõõtmised üheselt atmosfäärikao teooriat. 
