«Osoon» ajas Eestis elutsevate šaakalite jälgi
 Eksperdid on kindlaks teinud, et Läänemaal elab vähemalt kaks šaakalit. „Osooni“ võttegrupp käis Matsalus uurimas, kuidas loomad Eestisse sattuda võisid.   Esimene selge jälg regioonis elutsevatest šaakalitest pärineb 2010. aasta suvest. „Üks kohalik elanik  inimene pöördus (Matsalu) rahvuspargi keskusesse ja kurtis, et tema maja taga elavad imelikud rebased, kes teevad väga imelikku häält,“ meenutas keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja Kaja Lotman. Kellelgi ei tekkinud toona aga ideed, et häälte taga võiksid šaakalid olla.   Siiski jääb selgusetuks, et kuidas on šaakalid Eestimaale sattunud, kuid teadlased tegelevad küsimusele vastuse leidmisega väga tõsiselt. Šaakaliuurija Ovidiu Banea hinnangul võivad Eestisse sattunud isendid pärineda Aasovi mere piirkonnast. „See maa on nii pikk, et rändamine tundub üsna võimatu või väga utoopiline, aga kuidagi nad on siia saanud,“ arvas samas Matsalu Rõngastuskeskuse spetsialist Kaarel Kaisel. Lotman on pigem seda meelt, et loomade Eestisse sattumises võis mängus olla inimese käsi.   Rände hüpoteesi toetava Banea sõnul võis šaakalite paikseks jäämise tingida Kasari jõe deltas valitsevad soodsad tingimused. „Siin on kolm tuhat hektarit roostikku, kus igal aastal pesitseb 15 000 linnupaari. Seda ei leidu Lätis ega Leedus, see on ainulaadne,“ laiendas šaakaliuurija. Samuti pakuvad kadastikud loomadele suurepärast varjepaika.     Seeläbi kujutab uus kiskjaliik Lotmanile uut mureobjekti. „Me oleme aastaid kulutanud energiat, et hoida rannaniite, et siin saaksid kurvitsalised pesitseda, kaitsa kõret ning et teda siia tagasi saaks tuua. Osad on seda meelt, et tegemist on võõrliigiga, kellest tuleks lahti saada. /../ Teised leiavad, et miks ta ei võiks Eesti loodust rikastada,“ nentis ta. 
