3D-printer ehitab kunstkudesid
 Oxfordi ülikooli biokeemikud on loonud 3D-printeri, mida saab kasutada aju- ja rasvkoe sarnase materjali konstrueerimiseks, pakkudes võimalust ravimite kontrollitud manustamiseks ning pikemas perspektiivis ka ehk organipuudulikuse all kannatavate patsientide kudede taastamiseks.   Üldistades pole inimese rakud ei muud, kui membraaniga ümbritsenud vedeliku tilk. Kest koosneb omakorda kaksikkihina paiknevatest lipiididest – tavaliselt alkoholist ning rasvhappejäägist moodustunud molekulidest. Ehitus võimaldab ära kasutada vesilahuse häid omadusi, samal ajal vajalikke aineid rakus hoides. Teadlased on kaksikkihi ehitamist demonstreerinud mitmetes eelnevates uurimustes. Harilikult hõlmab see lipiididega rikastatud õlisse miniatuursete veetilkade kukutamist, mille peale koonduvad lipiidid molekuli vettarmastava osa tõttu selle pinnale.   Kui kaks taolist sfääri teineteise lähistele satuvad, moodustavadki need kaksikkihi. Lipiidide hüdrofoobsete osade loomuses on üksteisega põimuda. Paraku oli lähenemisviis äärmiselt aeganõudev, misläbi oli nähtuse millekski rakendamine ebapraktiline. Gabriel Villeri juhitud töörühm otsustas katsetada 3D-printeril põhinevat lahendust. Selle jaoks konstrueeris ta kolleegidega esmalt pritseotsiku, mis väljutas 65 pikoliitri (miljardiku milliliitri) jagu vett sisaldavaid tilku. Õlisse langes keskmiselt üks tilk sekundis, misjärel otsikut veidi uue tilga langetamiseks nihutati.   Meetodi toimises veendununa lisas Viller teise otsiku, mis avas võimaluse korraga eritada kahte tüüpi tilku. Näiteks sooli sisaldavate vedelike abiga sai esile kutsuda kaksikkihi kõverdumist, kuna sool kutsub esile lipiididesse suletud tilga turdumise. Kaksikkihtidele voolujuhtimise jaoks vajalike kanalite loomiseks puuris ta neisse auke sobilike mürkainetega. Kontrolliks mõlema kanali otsa elektroodid kinnitades täheldaski ta nende kaudu toimuvat laetud osakeste liikumist. Nähtus matkib ajurakkude omadust signaali mööda kindlalt määratletud rada edastada.   Seeläbi suutis töörühm ehitada mitmeid erinevaid kuni 35 tuhandest tilgakesest koosnevaid struktuure. Lisaks tavapärastele kuubikutele ja sfääridele näitasid nad, et lipiidikeradest on võimalik moodustada isegi lilli või miniatuurseid losse. Võrreldes inimeste rakkudega on sfääride keskmine läbimõõt nendest umbes viis korda suurem. Sellegipoolest oleks need traditsiooniliste bioloogiliste kudedega ühilduvad. Võrreldes bioloogiliselt kasvatatud kudedega vähendaks pärilikkusmaterjali puudumine ohtu vähkkasvaja tekkeks.   Samal ajal pakuks see kahjustatud organite taastamiseks tugistruktuuri, millel uusi rakke kultiveerida saaks. Teise võimalusena näeb töörühm ravimite kontrollitud manustamist. Näiteks võiksid erinevad sfäärid hoida molekule, mis alles teineteisega kokku puutudes moodustaksid vajaliku toimeaine. Viimane kõrvaldaks takistuse toimeainete kasutamiselt, mis traditsiooniliste tablettide kujul liialt ebastabiilsed on.   Töörühma  uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
