Paremate veresoonte ehitamine viiks edukama kudede loomiseni
 Toimetaja Piret Ehrenpreis Uute organite kasvatamisel on teadlaste peamisi kitsaskohti olnud selliste veresoonte ehitamine, mis loodut elus suudaks hoida. Michigani ülikooliteadlaste uuring võib kõrvaldada olulise takistuse, mis hoiab teadust tagasi asendussüdamete, -kopsude või -neerude loomisest.  Samuti võiks tõhusalt töötavate veresoonte kasvatamise oskus pakkuda ravivõimalusi haigustele, mis mõjutavad vereringet, päästes nii mõnegi jala maha lõikamisest.  Michigani ülikooli professor Andrew Putnam tõi välja peamise puuduse, mis praegu meditsiiniteadust tagasi hoiab. Nimelt on seniste teadmiste ja vahenditega loodud veresooni, mis lekivad. Küll aga peitub teadlaste sõnul lahendus täiskasvanute tüvirakkudes.   Tänapäeval kasutatakse kapillaaride  kasvatamiseks kahte meetodit. Tegemist on väikseimate veresoontega, mis vastutavad hapniku, süsiniku ning toitainete vahetuse eest verest lihastesse ja organitesse.  Esimese puhul töötatakse välja ravimit, mis annaks olemasolevatele veresoontele märku, et tuleb hargenda kaugemale. Siinkohal aimatakse järele kasvajarakkude tegevust veresoonte üle võtmisel.  Teine lähenemine kasutab rakupõhist lähenemist. Selle puhul süstitakse rakke nn tugisüsteemi selle koha lähedal, kuhu oleks vaja uute kapillaaride teket.  Putnami töö puhul kasutati veresoonte sisekesta ehk endoteeli rakke. Nende puhul kasutati tugisüsteemina fibriini ehk valku, mis hoolitseb kehas selle eest, et veri hüübiks.  Putnami sõnul teavad need rakud väga hästi, mida teha. Loomkatsed on näidanud, et lihtsa süsti tegemisel on mõne päeva pärast näha iseenesest kujunenud uued sooned, mis on ühendatud looma enda vereringega. Paraku on selgunud, et need sooned ei taha alati ühtviisi hästi kasvada.  Siinkohal selgus, et võtmeküsimus on just selles, milliseid tugirakke kasutada. Teadlased testisid kolme levinumat veresoone kasvatamise alustamise meetodit, igaüht erineva tugiraku liigiga. Nendeks olid kopsu fibroplastid, rasvkoest pärinevad täiskasvanu tüvirakud ja luuüdist võetud tüvirakud. Ühe katse puhul ei kasutatud üldse tugirakke.   Katse käigus süstiti igaüht neist hiirtele naha alla ja lasti seal kahe nädala jookusl uutel veresoontel areneda. Teatud aja tagant süstiti soontesse värvainet, mis aitas tuvastada, kui hästi uued kapillaarid verd hoiavad ja kas nad ikka on ühenduses looma vereringega.   Selgus, et ilma tugirakkudeta ja kopsu fibroplastidega organismi saadetud veresoontelaustajad tootsid ebaõnnestunud kapillaare, mis lekkisid.  Nii rasvast kui luuüdist võetud tüvirakkudega oli aga võimalik kasvatada tugevaid veresooni, mis hoidsid nii verd kui värvi kenasti enda sees kinni.   Teadlaste sõnul on varasemalt sarnaste katsete puhul meetodi tulemuslikkuse hindamiseks loendatud uued veresooned kokku. Paraku pole see aga parim lahendus. Nimelt kasvas tüvirakkude abil kohati koguni poole vähem uusi sooni, kuid see-eest olid need tugevamad, kui teiste meetoditega saavutatud.  Putnami sõnul on selleks, et meetod viie või kümne aasta pärast kliinilises meditsiinis kasutusele võtta, vajalik keskenduda just neile tugirakkudele, millel on tüvirakkude iseärasused. Vastavaid rakke võib saada nii patsiendi rasvkoest kui luuüdist. Edasi tuleb need süstida piirkonda, kuhu uute soonte teket vaja on.  Vastav uuring ilmus ajakirjas Tissue Engineering Part A.
