Liigne agrokeemia teeb kimalastele ja mesilastele kurja
Eesti Maaülikooli teadlaste hinnangul lubavad tänased euronormid  kasutada meie põldudel pestitsiide kordades rohkem, kui seda tehti  nõukogude ajal. Üks tundlikumaid bioindikaatoreid looduses  toimuva jälgimiseks on kimalased, keda liigne põllumajanduskeemia tapab.  Kui hukkuvad kimalased, väheneb ka tolmeldamine ja kannatab kõik, mis  õitsemise järel vilja peab kandma. Mesilaste massiline hukkumine  on ülemaailmne mure ja ühte kindlat põhjust sellele ilmselt pole. Eesti  teadlased on asunud tõestama, et üks, mis vaieldamatult kurja teeb, on  liigne agrokeemia.Maaülikooli teadlased uurivad, miks kimalased hukkuvad ja kuidas olukorrast välja tulla. Kimalane on väga tundlik bioindikaator. Ta ei suuda ennast mürkide eest praktiliselt üldse kaitsta. Kui kodumesilasel on süsteem, kuidas vastseid ja emasid pesas kaitsta, siis kimalastel see puudub. Igasugune keskkonnareostus on kimalaste peal kohe näha. Teadlased on veendunud, et pestitsiidid on haiguste ja parasiitide kõrval üks peamisi kimalaste väljasuremise tegureid.Senised uuringud kusjuures on näidanud, et kõige salakavalam on mürgitamine just väikeste doosidega, kuna pestitsiidi kahjulikkus saab selgeks tunduvalt hiljem ning seos agrokeemiaga ei joonistu nii selgelt välja. See eest kodumesilastega tegelevad mesinikud panevad vägagi hästi tähele, kui tarud tühjaks hakkavad jääma. Antu Rohtla on mesilasi pidanud aastakümneid ning puhas praktika on näidanud, mis juhtub, kui mesitarude kõrval hakatakse põldu pritsima.Vaata veel saadet Püramiidi tipus, kus tuntud teadlased räägivad biopestitsiididest ja erinevate ainete kasutamise mõjust bioindikaatoritele: 
