'Elavad fossiilid' on punased heeringad
 Kulleskrevettide ning nende sugulasliikide DNA järjestamine näitab, et  'elavateks fossiilideks' peetud sugukonna esindajad on oma arenguloo käigus järjepidevalt muutunud, väliskuju sarnasus nende sadu miljoneid tagasi elanud esivanematele on ainult eksitav.   Elavate fossiilide mõiste võttis esmakordselt kasutusse evolutsiooniteooria üks rajajatest Charles Darwin. Loodusuurija tähistas sellega liike, kes näisid olevat keskkonnamuutusi trotsides säilitanud sama väliskuju miljonite generatsioonide vältel, mil nende lähimad sugulasliigid on samal ajal planeedilt kadunud. Kaasaegsemate meetoditega on siiski ükshaaval leitud, et paigalseis on vaid näiline. Tuntumateks näideteks on nii hõlmikpuu, hobusekapja meenutavad odasabadeks kutsutavad krabid ning latimeeriad. Esivanematest eristavad neid kas eelnevalt märkamatuks jäänud morfoloogilised peensused või geneetilised erinevused.   Uues töös võttis Africa Comez'i juhitud töörühm vaatluse alla kulleskrevetid, kellest mõningaid liike kasvatatakse akvaariumites koduloomana. Samal ajal on nad väliskujult pea identsed nende esivanematega, kes elasid juba 265 miljonit aastat tagasi. Teadaoleva 11 liigi DNA järjestamine on  nende välisest sarnasusest hoolimata eelnevalt näidanud, et nende geneetiline kood on siiski erinev. Süstemaatiline 270 kulleskreveti ning neile lähedaste soolavähkide ja vesikirpude isendite pärilikkusmaterjali järjestamine tõstab seltsi kuuluvate potentsiaalsete liikide arvu nüüd 38'ni.   Analüüs kinnitab, et kulleskrevetid jagunesid kaheks perekonnaks Triops'iks ja Lepidurus'iks 184 miljonit aastat tagasi. Laialdasem mitmekesistumine sai alguse umbes 110 miljonit aastat hiljem. Uusi liike on esile kerinud veelgi hiljem. Näiteks eelnevalt Triops cancriformis'ele omistatud fossiil kuulub tegelikult 250 miljonit aastat tagasi elanud liigile, mil T.cancriformis kerkis analüüsi kohaselt esile alles 225 miljonit aastat hiljem. Seeläbi tõestab uurimus järjekordselt, et 'elavate fossiilide' mõiste on eksitav ning ajale jalgu jäänud.   Näiteks leiti alles kaks aastat tagasi, et elava fossiilide sümboliteks saanud latimeeriate perekond on arvatust rikkalikum. Üks kahest liigist osutus kaheks erinevaks liigiks, mis lahknesid teineteisesst 200 tuhat aastat tagasi. Samuti on muutuste kiirus olnud nende geenipagasis võrdväärne teiste liikidega, kalad erinevad oma esivanematest isegi morfoloogiliselt.   Comezi uurimus ilmus ajakirjas PeerJ. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
