Kristallkäsnad muudavad molekulide struktuuri määramise hõlpsaks
 Jaapani ja Soome teadlased tutvustavad uut lähenemisviisi, mis võimaldab röntgenkiirte difraktsiooni abil kompida üksikute molekulide struktuuri isegi juhul, kui neid kristalliseerida võimalik pole või kasutada on vaid äärmiselt väike kogus materjali, eemaldades seeläbi kümneid aastaid röntgenstruktuurianalüüsi vaevanud piirangu.   Täna, kuuskümmend aastat tagasi avaldas ajakiri Nature artikli, milles kirjeldati esmakordselt DNA kaksikheeliksi struktuuri. Üheksa aastat hiljem said Francis Crick, James Watson ning Maurice Wilkins sellest eest ka Nobeli preemia. Kriitiline roll oli avastuses mängida röntgenkiirte difraktsiooni põhjal koostatud kristallogrammidel. Pärilikkusainelt peegelduvad röntgenkiired moodustasid selle perioodilise struktuuri tõttu regulaarseid, kuigi ehk keerukaid mustreid, mille põhjal oli võimalik rekonstrueerida molekuli enda kuju. Paraku pole taoliste ülesvõtete tegemine tänapäevani lihtne.   Jättes kõrvale vajaduse röntgenkiiri tootva sünkrotoni järele, on ühendeid vaja eelnevalt ka kristalliseerida, mis teatud juhtudel võimatu või ülimalt aeganõudev on. Tähendusrikast infot pakuvad aga ainult korrapäraselt paigutunud aatomite pommitamise alusel koostatud kristallogrammid. Samuti nõuab meetod tüüpiliselt suurt ainehulka. Üksikute molekulide kasutamisel tekib tüüpiliselt vaid nõrk ja pidev kiir, mis pakub jällegi vähe informatsiooni.   Jaapani teadlased koos oma Soome kolleegiga esitlevad ajakirjas Nature ilmunud uurimuses  probleemidele sobivat ning lihtsat lahendust. Esmalt kasvatasid nad korrapärased kristallid, mille struktuuris leiduvad suhteliselt suured tühimikud. Järgmiseks asetasid need lahusesse, mis sisaldas molekule, millest ülesvõte teha taheti. Sarnaselt käsnale 'imasid' need osa molekulidest tühimikesse. Kuna aga tühimikud ise olid korrapärased, sunniti taolisesse paigutusse ka vaatluse alla võetud molekulid.   Kasutatud  'kristallkäsnad' ei meenuta õpikutest tuttavaid kristalle, vaid pigem kõrghoonete ehitamisel nähtavaid metallsõrestikke. Struktuuri sõlmpunktides on metalli aatomid ja vahelülideks orgaanilised molekulid. Kuigi materjali käsnjad omadused olid juba enne teada, suutis Yasuhide Inokuma leida täpse paigutuse, mis võimaldab selle poolt üles korjata mitmesuguse erineva kujuga molekule, lukustades need siiski vaid ühte kindlasse orientatsiooni. Tugisõrestiku enda signaali eemaldamine on juba suhteline lihtne, misläbi saab meetodiga teha molekulidest selgeid ülesvõtteid.   Lähenemisviisi täpsuse kontrollimiseks pommitati röntgenkiirte mitmeid sellesse lukustatud ühendeid, mille kuju juba teada oli. Samuti suudeti leida miyakosyne A'ks kutsutava merekäsna poolt üliväikestes kogustes sünteesiva kemikaali täpne kuju, mille struktuuri kohta seni vaid kaudsete meetoditega infot oli suudetud hankida. Katsed näitasid, et täpseks analüüsiks piisab isegi kuni mõnest nanogrammist materjalist. Siiski pole hetkel võimalik veel ülesvõtteid teha valgumolekulidest, kuna viimased on sõrestiku jaoks lihtsalt liialt suured.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
