Külmema märtsi tõi jäävabam Arktika
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Lõppeval talvel ning alanud kevadel põhjapoolkera kimbutanud keskmisest madalam õhutemperatuur ja suurem sademetehulk võib olla põhjustatud tavapärasest väiksemast Arktika jääkatte ulatusest, mis võimaldab külmematel õhumassidel kaugemale lõunasse tungida.   Põhja-Jäämere merejää saavutas oma selleaastase maksimaalse ulatuse märtsi keskpaigas. Alates satelliidivaatluste algusest on olnud see väiksema ulatusega kuuel aastal. Samal ajal oli jääkatte ulatus eelmise sulamisperioodi lõpuks kahanenud rekordilise kiirusega, saavutades dokumenteeritud ajaloo minimaalse ulatuse. „Viimastel aastatel on ilmunud rida uurimusi, mis seostavad suvist merejää kadu talvise Arktika ostsillatsiooni (AO) negatiivse faasiga,“ täheldas USA rahvusliku lume- ja jääandmekeskuse teadlane Julienne Stroeve.   Ilma kindla perioodilisuseta muutuvat indeksit on äärmiselt edukalt kasutatud lühiajaliste ilmamuutuste ennustamiseks. Tugevalt negatiivne oli see näiteks 2010. aasta detsembris Euroopat tabanud lumetormide ajal. Samal ajal on New-Yorgis alates 1950. aastast kaheksa kümnest madalaima keskmise õhutemperatuuriga jaanuarist langenud kokku AO negatiivseimate väärtustega. „Negatiivne AO kipub soojemat õhku Arktikas hoidma, võimaldades külmemal õhul lõunasse tungida. Blokeeringud Põhja-Atlandi regioonis muutuvad üha sagedamaks,“ tõdes Stroeve.   Positiivse ostsillatsiooni indeksi korral on polaarregioonis atmosfäärirõhk maapinnal madal, mis võimaldab 60'ndatel laiustel läänest itta suunduvatel tugevatel jugavooludel külma õhku Artikasse lukustada. Vastupidisel juhul on need nõrgemad ning külmad õhumassid saavad kaugemale lõunasse tungida. Jugavoolu aeglustumine ja kiirenemine ning selle looked mõjutavad omakorda keskmistel laiustel tsüklonite ja antitsüklonite teket.    „Hetkel on AO indeks olnud aga äärmiselt negatiivne. Mõnedes Arktika regioonides on keskmine õhutemperatuur 10 °C  võrra tavapärasest kõrgem, mil Euraasias ja Põhja-Ameerika teatud piirkondades on õhutemperatuur tavapärasest tunduvalt külmem,“ selgitas Stroeve. Teadlase sõnul on lisaks leitud seoseid Kara- ja Barentsi mere pehmema talve ning Euroopa ja Aasia külmema ilma vahel.   Viimase seitsme aasta vältel on Arktika ostsillatsiooni indeks samal ajal äärmusest-äärmusesse kõikunud. Ajaperioodi mahub kaks ajaloo negatiivseimat väärtust ning kaks positiivseimat väärtust, millest viimaseid iseloomustab eelmise aasta soe kevad ja talv. Viimane anomaalia alles ootab selgitust, ent pikemas perspektiivis võib Stroeve hinnangul hüpoteesi põhjal oodata külmemaid talvi ning kevadeid. Kaduva jää tõttu neeldub üha suurem osa polaarregiooni tabavast päikesekiirgusest.   Vaata lisaks: NSIDC analüüs    Jiping Liu Georgia Tehnoloogiainstituudi maa- ja atmosfääriteaduste vanemteadur Meie hiljuti ajakirjas PNAS töö põhjal võis 2012. aastal nähtud draamatiline jääkatte kaotus atmosfääringlust muuta, mis nõrgestas läänetuuli, viies omakorda jugavoolu värelemiseni. See omakorda kipub soodustama õhuringluse blokeerumist ja sellest tulenevalt mandrite kohal külma õhu pealetungi. Samal ajal kasvatas dramaatiline jää kadumine Põhja-Jäämere aurumist. Koos võivad need muudatused viia külma ja lumise talveni.   Varakevade külmade puhul sai jääkatte kaotuse kõrval määravaks ka väga tugevalt negatiivne Arktika ostsillatsioon, mis küündis märtsi keskel -5 sigmani. Seda seostatakse harilikult ebaharilikult kõrge õhurõhuga Põhja-Jäämere kohal. Samuti soodustab see veelgi läänetuulte nõrgenemist ja jugavoolu võbelemist tuues kontinentidele veelgi külma. 
