Eyjafjallajökulli purse ergutas planktoni kasvu arvatust vähem
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Geokeemikud nendivad ajakirjas Geophysical Research Letters ilmunud töös, et kolm aastat tagasi kümne nädala vältel Eyjafjallajökulli purske käigus ookeani sattunud vulkaanilises tuhas leidunud raud ergutas küll ookeanis taimhõljumi kasvu, ent ammendas regiooni nitraadivarud, misläbi ei pruugi ookeanide väetamine süsinikdioksiidi sidumiseks viia alati loodetud tulemusteni.   Raud on ookeani elustiku jaoks üks tähtsaimatest toitainetest. Hinnanguliselt pärsib selle puudus fütoplanktoni kasvu kolmandikus kogu maailmamerest. Eriti arktilistes regioonides, mille vesi muidu suhteliselt toitainerikas on. Ookeanide rauatolmuga väetamist on seeläbi nähtud ühe potentsiaalse viisina, kuidas süsinikdioksiidi atmosfäärist pikaks ajaks kõrvaldada. Erinevates eksperimentides on selle mõju osas jõutud aga vastakate järeldusteni. Harilikult on ookeanide väetamine tinginud küll lühiajalise vetikate õitsengu, ent on jäänud ebaselgeks, kas orgaaniline aine ladestus tõesti ookeani põhja ning kui palju see ookeani elustikku kahjustas. Vetikate õitsenguid on seostatud ookeani keskmistes kihtides leiduva hapniku hulga vähenemise ja mürgise domoiinhappe kontsentratsiooni tõusuga.   Uues uurimuses selgub veel üks tähelepanuta jäänud aspekt. Isegi, kui taimhõljumi kasvu stimuleerimine ülejäänud organismidele ohutu on, ei pruugi seotava süsiniku hulk pikemaajalises perspektiivis olla piisav, et atmosfääri koostist oluliselt muuta. Eyjafjallajökulli purske käigus jõudis Atlandi Ookeani põhjaossa umbes sada tonni rauda, mis tõstis ligi 570 tuhandel ruutkilomeetril selles leiduva raua hulka 20-45 korda. Ent taimhõljum sidus võrreldes eelnenud aastatega vaid 10-20% rohkem süsinikdioksiidi.   Eric Achterbergi juhitud töörühm leidis, et fütoplanktoni õitseng ammendas piirkonnas planktoni kasvuks hädavajaliku nitraadi varud, mis on selle peamiseks lämmastiku allikaks. Tõdemus rõhutab, et ookeanide väetamisel tuleb arvestada ka teiste toitainete hulgaga. Näiteks on nitraadirikas Lõuna-Jäämeri, ent suurematele vulkaanipursetele piirkonnas loota ei saa.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Geophysical Research Letters. 
