Sisalikud õpetavad robotitele liikumist
 USA teadlased on sisalikest inspireeritud kuuejalgse roboti ja 3D-printeri abil suutnud arvestatavalt edendada terradünaamikaks kutsutavat teadusharu ning leitud teralisel maapinnal liikumist kirjeldavate matemaatiliste seoste abil edukalt optimeerida robotite jalakuju maksimaalse liikumiskiiruse saavutamiseks.   Maismaaloomade liikumisest liival ning teistel looduses kohatavatel materjalidel on võrreldes lindude liuglemisega taevas või kalade ujumisega vees võrdlemisi vähe teada. Ometigi kujutaks selle uurimine ühte võimalikku lahendust kaasaegse robootika ühele põhilisele väljakutsele. Ebatasasel pinnal sujuvalt liikumine kujutab masinate jaoks endiselt tõsist probleemi. See ei ole üllatav. Deformeeruva teralise pinna ning roboti jalgade või rataste vaheliste vastastikmõjude kirjeldava mudeli loomine on isegi keerukam vedelikes siuglevate robotite liikumise ennustamisest.   Mängus olevate jõududevahelised seosed on tihti tundmatud ning tähtsat rolli mängivad ka maapinna moodustava materjali omadused ja selle deformatsioonikiirus. Ajakirjas Science ilmunud töös otsustasid Daniel Goldman, Tingnan Zhang ja Chen Li analüüsida kuuejalgse roboti liikumist.  Zhang ja Li võtsid nõuks lähtepunktina kasutada juba 1930. aastatel väljatöötatud 'vastupanu avaldava jõu' teooriat, mida kasutati toona ümarusside liikumise ennustamiseks paksus vedelikus. Lähenemisviis hõlmab endas huvialuse objekti jagamist väikesteks osadeks, seejärel üksikosadele mõjuvate jõudude leidmist ning viimaks nende liitmist.   Üllataval kombel leidis kolmik, et see võimaldas hinnata robotile mõjuvate jõudude kogusummat 5% täpsusega. Seejuures ei mõjutanud tulemusi aluspinna koostis. Ligilähedaselt õigele tulemusele jõuti nii suuremaid ja väiksemaid klaashelmeid, mooniseemneid kui polümeermaterjali kasutades. Täiustatud mudel võimaldas seeläbi suhteliselt täpselt ennustada robotile 3D-printeriga loodud erinevate jalakujude ning sammude kiiruse mõju selle üldisele liikumiskiirusele.   Kuigi loodud mudel võimaldas roboti vastavat näitajat optimeerida, on energiakulu ja sooritusvõime suhe endiselt veel looduseloomingu kasuks. Terradünaamika vallas tehtav edasine uurimistöö võimaldaks siiski teed sillutada uue, keerukamates keskkondades hakkama saavate robotite põlvkonnale.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
