Uus 3D-ekraan pakub hologrammidele alternatiivi
 Teadlased on leiutanud prillidevaba LED-valgusallikalt pärineva valguse difraktsioonil põhineva 3D-ekraani. Erinevalt enamikest tänapäeval kasutatavatest lahendustest ilmneb 3D-efekt pea ükskõik millise nurga alt vaadatuna, pakkudes seega alternatiivi veel arengujärgus hologrammtehnoloogiale.   Inimesed suudavad näha maailma ruumiliselt tänu kahele silmale. Meeleelundeid lahutab ligikaudu 63 millimeetrit, mistõttu näevad need maailma kergelt erinevatest vaatepunktidest. Aju sünteesib kahest erinevast pildist juba kolmemõõtmelise kujutise. Tavalised 2D-televiisorid esitavad mõlemale silmale aga täpselt sama pilti, mistõttu taolist ruumilisuse efekti ei esine.   3D-prille rakendava lähenemisviisi eesmärgiks on esitada silmadele kas aktiivselt või passiivselt erinevaid kujutisi. Näiteks esitatakse ekraanil vaheldumisi pilti vasakule ja paremale silmale, mis on sünkroonis prillides asuvate ülikiirete katikutega. Samuti on võimalik esitada korraga mõlemat erineva polarisatsiooniga pilti ning vaadelda neid vastavate prillidega, mille erinevatel klaasidel on erinev polarisatsioon.   Muidugi on võimalik panna ka ekraan ise erinevatesse silmadesse erinevat pilti edastama, ent see nõuaks piksli üle suuremat kontrolli. 2D-ekraani pikslid saadavad sama valgust igas suunas. Minimaalselt nõuaks prillidevaba ekraan piksleid, mis saavad erinevat valgust saata kahes suunas. Ent paraku ei tea ekraan alati, kus vaataja silmad on, erinevalt näiteks lähenemisviisi rakendavast Nitendo 3DS'st. Konsooli kasutamise ajal on ootuspärane, et mängur on ekraani suhtes selle keskel ning sellest umbes käsivarre kaugusel.   Ideaalsel juhul oleks samas vaataja käsutuses pikslid, mis suudavad erinevat värvi valgust saata ükskõik millises suunas. See looks ka lõpmatu arvu kohti, kus kaks erinevat informatsiooni kandvat valguskiirt kohtuvad. Seda võimaldav hologrammtehnoloogia nõuab kahjuks liialt arvutusressurssi, et see liikuvate piltide jaoks praktiline oleks. David Fallat' juhitud töörühm esitleb ajakirjas Nature ilmunud töös nüüd alternatiivi, mis võimaldab saata valgust korraga 14 erinevas suunas. Samas on tema hinnangul kasutatatud meetoditrakendades võimalik seda tõsta 64'ni.   Lähenemisviis rajaneb pikslitel, mille valgusallikas asub selle servades. Selle moodustavale klaasplaadile on samal ajal söövitatud terve rida vaokesi, mis muudavad selle lainejuhiks. Vaod omakorda on jagatud ringikujulise mustriga maski kasutades gruppidesse, millest igaüks saadab valgust veidi erinevas suunas, mis kindlustab, et 3D efekt ilmneb 90 kraadise vaatevälja ulatuses. Pilt on igast vaatepunktist veidi erinev. Liikumisefekti saab näidatavale pildile lisada valgusallika tumendamisega.   Iga vaogrupi läbimõõt on 36 mikromeetrit, mil tüüpilise kaasaegse mobiiliekraani piksli läbimõõt on 250 mikromeetrit. Seeläbi saaks sellesse mahutada 48 suunapikslit, ilma märgatava resolutsiooni kaotuseta. Suuremate ekraanide puhul võib pildi kvaliteet aga probleemiks saada. Ja viimaks – 64 erinevasse suunda saadetava pildi puhul peab seadmes näitamiseks valmis olema ka 64 erinevat pilti.  Ent see ei ole väga suur probleem. Siiski kulub lähenemisviisi rakendavate seadmete tavakasutusse jõudmiseks tõenäoliselt veel mitmeid aastaid.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasNature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
