Feynmani mõtteeksperiment sai täpi i peale
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Pool sajandit tagasi kirjeldas nobelist ja kvantelektrodünaamika üks rajajatest Richard Feynman elektroni duaalsust – nii osakese kui lainena käitumist – demonstreerivat mõtteeksperimenti, mille läbiviimist ta ise toona võimatuks pidas. Kanada ja USA teadlased jäljendavad aga uues katses ennustusele vaatamata klassikut ligilähedasemalt kui kunagi varem.   Feynman pidas 1960. aastatel toonastele tudengitele rida loenguid, millest hiljem sündis kolmeköiteline füüsikaõpik. Neist ühes illustreeris ta kvantmehaanika ühte põhikontseptsiooni – kvantobjektide dualismi – näitega, kus elektrone ükshaaval läbi kahe võrdsel kaugusel oleva pilu tulistatakse. Iga järgneva elektroniga joonistub üha enam välja interferentsimuster. Heledamad piirkonnad, kus osakese laine iseenesest tugevdab ning tõenäosus elektroni leida suurem on, vahelduvad piirkondadega, kus osakese leidmise tõenäosus interferentsi tõttu nullilähedaseks langeb. Ühe ava sulgemisel muster kaob, kuna elektron ei saa enam mõlemat ava läbida ning interferentsi toimuda.   Samal ajal hoiatas Feynman, et eksperimenti pole otstarbekas teha, kuna efektide nägemine nõuaks võimatult väikeste mõõtmetega aparatuuri. Elektronkiirte põhimõttelist difraktsiooni kaksikpilu katses oli juba 1961. aastal niigi tõestatud. Ent see ei takistanud Giulio Pozzil midagi ligilähedast 1974. aastal proovimast. Üksikute elektronide kasutamise asemel katsetas ta erinevate kiirte tihedustega. Järgmise sammu tegi Akira Tokomura alles 15 aasta pärast, mil jaapanlasel õnnestus saata teele üks elektron korraga. Siiski kasutati mõlemal juhul elektroni kaksikprismat, mitte kaksikpilu, nagu kvantmehaanika ühest isast, Paul Diracist inspireeritud katse ette nägi.   Pozzi ei jätnud aga jonni ning 2008. aastal suutis ta koos kolleegidega läbi viia esimese tõelise üksikute elektronidega tehtud kaksikpilu katse. Eelmisel aastal leidis ta ka viisi elektronide detektoriplaatideni jõudmise reaalajas registreerimiseks. Nüüd on Herman Batelaani juhitud töörühm Feynman'i klassikule viimaks täpi i peale pannud, lisades eksperimendi aparatuurile ka liigutatava katiku, millega on võimalik avasid tahtmise korral sulgeda.   Kuldmembraani tehtud kahe pilu pikkus on neli mikromeetrit ja laius 62 nanomeetrit. Neid lahutab omakorda 272 nanomeetri pikkune vahemaa. Kasutatud elektronide allika intensiivsus oli niivõrd väike, et interferentsimustri tekkimine võttis aega kaks tundi. Eksperimenti korrati aparatuuri igas konfiguratsioonis, lisaks mõlemale avatud avale katsetati mõlema ava sulgemist ning ühe või teise ava katmist. Oodatult kinnitasid tähelepanekud kvantmehaanika alustalasid. Katse pakub samal ajal hariduslikust perspektiivist fundamentaalset näidet kvantmaailma olemusest.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas New Journal of Physics. 
