Ookeaniline maakoor peidab varjatud ökosüsteemi
 Teadlased leiavad ajakirjas Science ilmunud uurimuses, et ookeanilises maakoores leiduvad lõhed  ja praod peidavad endas arvukat mikroobide kogukonda, kes peavad energia hankimisel toetuma eksklusiivselt kemosünteesile – näiteks vees lahustunud väävliühendite oksüdeerimisele.   Keskmiselt seitse kilomeetrit paks ookeaniline maakoor moodustab Maa kogupinnast umbes kaks kolmandikku. Varem kogutud proovides on leitud vihjeid, et mikroobe ei pruugi leiduda ainult seda katvas paksus setetekihis, vaid ka maakoores endas. Paraku polnud need piisavalt üheselt tõlgendatavad. Näiteks ei saanud välistada nende saastumist setetekihis elavate mikroorganimidega või ei hoitud neid piisavalt steriilsetes tingimustes pärast proovide võtmist. Teistel juhtudel analüüsiti maakoores leiduvat mineraaliderikast vedelikku, mitte basaldis leiduvaid väiksemaid uurdeid.   Uues töös lähtus Taanis asuvas Aarhus'i ülikoolis resideeriv geomikrobioloog Mark Lever Washingtoni osariigi rannikult 351-583 meetrit allpool setetekihti võetud basalditükkidest. Juan de Fuca vulkaanilise mäeaheliku moodustavate kivimite vanus on hinnanguliselt 3,5 miljonit aastat. Laeval steriliseeris töörühm esmalt basalditükkide väliskihi ning lõhkus neist osa seejärel väiksemateks tükkideks. Seejärel kogus Lever väikestes lõhedes leiduvast materjalist edasiseks analüüsiks proove, keskendudes avavustele, mis enne peitlitööd keskkonnast isoleeritud olid. Mikrobioloog oli eelnevalt puurimisel kasutatud vee tähistanud hästi eristuva ühendiga.   Laborisse naastes järjestas ta koos kolleegidega seal leidunud pärilikkusmaterjali ja leidis sealt geene, mis on metaani- ja väävlipõhise metabolismi jaoks hädavajalikud. Samuti märkas ta kivimite traditsioonilises keemilises koostises muudatusi, mis on just taolise metabolismi kõrvalmõju. Ent sellest üheste järelduste tegemiseks ei piisanud. Seeläbi asetas ta osa näidistest kaheks aastaks 64 °C hoitavasse sulfaatide, sulfitite, vesiniku ja metanooli rikkasse vette.  Inkubatsiooniperioodi möödudes võttis ta lahusest näidise ja asetas selle uude eelmisega sarnasesse kasvukeskkonda. Määravaks said järgnenud viie aasta pikkuse inkubatsiooniperioodi järel tehtud analüüsid. Vedelikus leidus vähesel määral metaani. Lisaks oli vähenenud keskkonnas leiduva radioaktiivse süsiniku hulk, mis viitab, et see seoti mikroobide poolt. Viimaks leiti DNA analüüside käigus metaani tootvate bakterite ja väävliühenditest toituvate mikroobide pärilikkusmaterjali.    Samas jääb veel selgusetuks, millal praod ja lõhed esimest korda mikroobide poolt koloniseeriti. Algsetes proovides leidunud vedelik on mereveest keemiliselt äärmiselt erinev ning arvatakse, et see on vähemalt üle kümne tuhande aasta vana. Samuti tekitab küsimusi mikroobide kasvukiirus. Raske on ka hinnata, kui suure osa ookeanilises maakoores elutsevad bakterit kogu maailma biomassist moodustavad.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
