Pärm võttis protokeha
 Maa, mõni miljard aastat pärast planeedi moodustumist. Ainuraksete arengus on juhtumas midagi erakordset. Ebaselgetel põhjustel saab neist osadest hulkrakse organismi eelkäija. Ja veelkord ja veelkord. Miljard aastat tulevikku. Neist ühe, tänaseks umbes viiekümnest triljonist rakust koosnev kauge järeltulija hoiab käes katseklaasi. Selles hõljub esmapilgul midagi lumehelbe sarnast.   Minnesota ülikooli bioloogid Michael Travisano ja William Ratcliffi eksperiment oli selleks hetkeks kestnud umbes kaks kuud. „Me jõime ühel hommikul kontoris kohvi. Ootamatult leidsime endalt ühel hetkel küsivat, mis oleks kõige lahedam katse, mida laboratooriumis teha saaks. Loomulikult oli vastuseks molekulide supist ainurakse kasvatamine,“ meenutas Travisano. Paarile näis aga granditaotlust kirjutades ebatõenäoline, et ülikool umbes miljardi aasta pikkust eksperimenti nõus toetama oleks.   „Pidime leppima ainurakse hulkrakseks muutmisega,“ nentis Ratcliff. Ohverdusest oli kasu. Pelgalt mõned kuud hiljem kloonisid nad selleks juba üheksa korda üherakulist pärmikultuuri. Bioloogid lasksid neil neid seejuures pidevalt raputades päeva kasvada. Selle lõpus viisid nad esimesena settinud seened uuele söötmele, et teguviisi järgmisel hommikul korrata. Kunstlikult loodud looduslik valik soosis nende arengut selgelt ühes suunas – pärilikkusmaterjali edasi andmine sõltus vaid võimest end kiiremini uputada.   „Arvasime, et evolutsioon võib väga kiiresti väga huvitavaks minna,“ märkis Travisano. Nad ei pidanud pettuma. Umbes nädala pärast hakkasid seened koonduma kämpudesse. Kahe kuu järel võis nähtust kohata juba kõigis kümnes kultuuris – traditsiooniline ainurakse elu oli olulisuse minetanud. „Nägime, et hulkrakseks muutumine võib laboris väga kiiresti toimuda,“ ütles Ratcliff Samal ajal ei kulgenud arengud täpselt tema prognoositud suunas. Lumehelbelikud moodustised ei tekkinud erinevate üherakuliste seente koondumise läbi.   Genoomi järjestamine näitas, et tegu oli hoopis keskse seene tütarrakkudega. Raku jagunemine ei toiminud enam päris õigesti. Põhjuseks ilmselt mõni olukorras kasulik mutatsioon. Ent midagi lõhkuda on alati kergem, kui uusi kohastumisi omandada. Samuti võib väita, et tegu pole õige mitmerakulise organismiga, kui omandatavad eelised soosivad korraga nii parve kui ka selle üksikut liiget, mitte ainult parve. Tõdemus oleks võinud esialgsetest tulemustest tingitud entusiasmilaine lõpetada. Mõnda aega lisaski Travisano oma hommikukohvisse ühe asemel kaks tükki suhkrut.   Ent ta leidis koos Ratcliffiga ootamise ja täpsema analüüsi järel viimaks, et parv ilmutab siiski ka ainult hulkraksetele omast käitumist. Teatud suuruseni jõudes jagunes moodustis kaheks – parvest eraldus väiksem tütarparv. Taolise pooldumise eelduseks on aga ülim ohverdus. Murrangujoonel asuvad rakud peavad ennast hävitama. Seejuures ei mänginud mingit rolli seda tegevate rakkude vanus. Esikohale seati parve pärilikkusmaterjali paljundamine.   Looduslik valik soosis ka teiste kohastumiste ilmnemist. Terve eksperimendi vältel näitas kasvutrendi ka parve moodustavate rakkude arv. Nädal pärast eksperimenti koosnesid protokehad keskmiselt 42 rakust. Viie kuu järel oli näitaja pea kolmekordistunud, tõstes selle 115'ni. Neli nädalat pärast eksperimendi algust hakkas kasvama ka nende suurus. Üheksa nädala järel oli nende keskmine mass kaks korda suurem. Kõik ühe eesmärgi nimel – kukutada end võimalikult kiiresti anuma põhja ning jõuda turvalisusesse.   Mitmete kohastumiste ilmnemises võis olla oma roll mängida ka valiku surve järkjärgulises kasvatamises. Settimiseks anti üha vähem aega „On raske öelda, kas mitmed kohastumuslikud mehhanismid kerkiksid esile ka nõrgema valiku korral. Ma arvan et vastus on 'Jah!', ent nende olemus oleks üpris teistsugune. Suuruse kasvatamiseks vajalike teede otsimise asemel hakkaksid nad kobama oma kasvu kiirendamise suunas,“ mõtiskles Ratcliff. Suuremad rakud ja parv ei tule nimelt ilma hinnata.   „Parv kasvab tervikuna aeglasemalt, kui seda teeksid üksikud rakud. Sisemised rakud ei saa nii palju toitu kui välimised,“ nentis teadlane. Sama barjäär ajendas parves ka kolmanda kohastumise esile kerkimise, mis annab õigest protokehast tunnistust rohkem kui ükski teine. Kahe kuu järel hakkas parve kuju tervikuna muutuma, omandades järjest enam sfääri kuju, mis võimaldab veetakistuse minimaalseks muuta.   „Pole kindel, kas sellel on üleüldse mõni suur negatiivne mõju. Võib juhtuda, et looduslik valik leidis õige lahenduse,“ lisas Travisano. Võrreldes esimese nädalaga langes parv lõppkokkuvõttes anuma põhja 45% kiiremini.   Pärmiseentele sarnaseid samme võisid teha ka inimeste kauged esivanemad, mis paljudest rakkudest koosneva protokeha poolt pakutavate uute võimaluste ning takistustega kohanema pidi. „Fakt, et me näeme suhteliselt 'lihtsaid' mitmerakuliste kohastumisi, nagu parves olevate rakkude arvu kasvu ja rakkude suurenemist, esimesena, näib loogiline, kuna taolised muutused on tõenäoliselt kerged tekkima. Taaskord, on üpris võimalik, et tänaste mitmerakuliste organismide iidsed esivanemad võisid areneda sarnasel viisil,“ märkis Ratcliff.   Hetkel üritavad Ratcliff ja Travisano leida vaadeldud muutuste geneetilist alust. „Veel avaldamata töö kohta käivatele küsimustele on raske konkreetseid vastuseid anda, aga me oleme leidnud mutatsioone, mis selgitavad mõningaid nähtud kohastumisi. Me alles uurime täpsemalt, millised muutused geenide avaldumises toimunud on ja kuidas see mitmerakulise pärmi kasvu molekulaarsel tasandil mõjutab,“ selgitas Travisano.   Samuti jääb õhku veel üks küsimus, millele saab vastust pakkuda ainult aeg. Kui viie kuuga toimusid taolised muutused, siis mis võiks juhtuda, kui eksperimenti paari aasta võrra pikendada. „Päris kindlasti ei oota me, et ühel hommikul laborisse tulles pallikujuline hiiglaslik rakumass hommikusööki nõuab. Kuigi see oleks üpris tore,“ muheles Ratcliff.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Evolution. 
