Uue koronaviiruse kasutatav retseptor leitud
 Teadlased on kindlaks teinud valgumolekuli, mida kasutades uus SARS'i-laadne tihti surmaga lõppev koronaviirus inimeste rakkudesse siseneda suudab, mis avab võimaluse uurida täpsemalt selle võimalikku päritolu, pandeemiaohtu ja luua viirusega võitlemiseks efektiivsemaid vaktsiine.   Kuni 2002. aastal puhkenud rohkem kui kaheksa tuhat inimest tapnud SARS'i epideemiani oli teada vaid kaks koronaviirust, mis inimesi nakatada suutsid. Mõlemal puhul kaasnesid nendega külmetusesarnased sümptomid. Sellest ajast saadik on leitud veel kolm seda teha suutvat viirust. Neist viimane, eelmisel aastal Kataris avastatud hCoV-EMC'ks nimetatu on tänaseks nakatanud 13 inimest ning viinud neist kaheksa surmani. Erinevalt SARS'ist ei suuda see veel inimeselt-inimesele levida.    Sarnaselt oma eelkäijale leiab selle lähimaid sugulasi nahkhiiri nakatavate koronaviiruste seast. On ka erinevusi. Enne inimeste nakatamiseks vajaliku suutlikuse omandamist leidis SARS vaheperemehe, kus see nahkhiirte nakatamiseks vajalikud mutatsioonid kaotas. Ent hCoV-EMC suudab tungida nii inimeste, ahvide, nahkhiirte kui sigade rakkudesse. Fakt viitab, et viirus on valinud oma sihtmärgiks valgu, mida kodeeriv geen on evolutsiooni käigus pea muutumatuks jäänud. Hollandis asuva Erasmuse meditsiinikeskuse teadlased leiavad uues töös hüpoteesile kinnitust.   Koronaviirus kasutab rakku tungimiseks teada-tuntud DPP4 retseptorit. Sellele ligipääsu piiramine takistas hCoV-EMC'l raku nakatamist. Kui teadlased panid DPP4 tootva geeni avalduma aga rakkudes, kus seda tavaliselt ei leia, suutis viirus ka nendesse tungida. DPP4'le äärmiselt sarnaseid retseptoreid võib kohata ka nahkhiirtel ning mitmetel teistel metsikutel ja kodustatud imetajatel. Inimeste puhul võib neid leida umbes 20% hingamiselundkonna rakkudest, seejuures valdavalt sügaval kopsus asuvatest. Viimane selgitaks, miks viiruse levik inimeselt-inimesele raskendatud on.   Siiski ei ole veel täielikult kindel, kas hCoV-EMC on ekslusiivselt kohastunud just DPP4 sihikule võtmisele. Küsimuse võib lahendada viiruse kapsiidi pinnal leiduvate valkude täiendav analüüs ning nende võrdlemine viiruse lähisugulaste omadega. Samal ajal pakub esimese selle poolt kasutatava retseptori väljaselgitamine juba praegu võimalust paremate loomamudelite rakendamiseks ning vaktsiinide väljatöötamiseks.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas  Nature . Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
