Inimeste ajurakud tõstavad hiire aju plastilisust
 Rochester'i ülikooli meditsiinikeskuse teadlaste katsed lisavad uut tõestusmaterjali hüpoteesile, et inimeste kognitiivne võimekus ei ole saanuks kasvada gliiarakkude parallelselt keerukamaks muutumiseta. Hiirte ajusse siirdatud astrotsüütide eelkäijad parandasid küpsedes nii näriliste mälu kui ka õppimisvõimet.   Gliiarakud moodustavad inimeste kogu ajukoest umbes 90%, mil ajukoores leidub neid iga viie neuroni kohta pelgalt üks. Pikka aega arvati, et nende kanda on vaid toetav roll. Sõltuvalt tüübist eritavad nad näiteks närvisignaalide efektiivsemaks levikuks hädavajalikku müeliini, aitavad reguleerida keskkonna keemilist tasakaalu ning osalevad neuronite energiavarustuse regulatsioonis. Viimastel aastatel on aga paradigmasse tekkinud kerged mõrad. Teisejärguliseks peetud astrotsüüdid näivad olevat aju toimimiseks hädavajalikud.   Rochester'i ülikoolis resideerivad Steve Goldman ja Maiken Nedergaard märkasid 2009. aastal hiirte ja inimeste astrotsüüte võrreldes, et viimaste ehitus ja hargnemine on tunduvalt keerukam ja neil on kümme korda rohkem jätkeid. Rakusiseste signaalide edastamise kiirus ületab hiirte oma umbes kolm korda. Viimaks on rakud ligi 20 korda suuremad. Inimeste ja näriliste neuronite suhe taolise vaheni ei küündi. Mõni aasta varem oli leitud, et primaatide gliiarakkude jätked suudavad tungida läbi mitme hallaine kihi, mille ilmnemist pole täheldatud ühelgi teisel loomarühmal.   Oli ahvatlev mõelda, et teiste liikidega võrreldes tihedamal astrotsüütide integreeritusel võib olla märkimisväärne mõju. Jäi üle vaid hüpoteesi kontrollida. Paar isoleeris koos töörühmaga abordiga lõpetatud loodete astrotsüütide eelkäijad ja tähistas need helenduva rohelise proteiiniga. Seejärel siirdasid nad need vastsündinud hiirte ajusse. Tegu oli kriitilise momendiga, polnud kindel, kas võõras keskkond suudab tingida astrotsüütide eelkäijate soovitud diferentseerumise. Ent vaatlused kinnitasid, et esimesed gliiarakud integreeriti hiirte enda rakkudega juba kahe nädala pärast.   Kuigi nende koguhulk oli võrreldes siirdatud rakkude arvuga siiski väike, olid samas siiski inimajus kohatavate astrotsüütidega väliselt identsed. Kimäärid olid sündinud. Rakkude mõju hindamiseks mõõtis töörühm neuronitevaheliste signaalide tugevust. Eelnevad tööd on näidanud, et astrotsüütide sisemuses toimuv ioonide liikumine mõjutab neurotransmitterite vallandumist. Mõõtmised kinnitasid, et inimeste astrotsüüdid soodustasid neuronitevaheliste sünapside tugevnemist. Teadlaste hinnangul eritasid need rohkem TNF-α kutsutavat valku, kui seda oleks suutnud teha hiirte enda astrotsüüdid, mis kasvatas neuronite glutamaadiretseptorite arvu. Viimased on hädavajalikud tuntud neurotransmitteri tajumiseks. Suurem arv retseptoreid muudab raku stiimulile tundlikumaks.   Standardsed mälutestid kinnitasid, et kimääride sooritusvõime oli kontrollgrupiga võrreldes märgatavalt parem. Närilised õppisid helisignaali  kerge elektrišokiga seostama kordades kiiremini. Labürindis õige tee leidmine võttis aega pea kaks korda vähem ning viimaks mäletasid nad paremini võõrastesse keskkondadesse paigutatud varem kohatud esemeid. Samal ajal ei saa veel kindlalt väita, et kasvanud ajuplastilisus on tingitud vaid astrotsüütidest.   Goldman ei selgitanud veel kolleegidega välja, kas geenide avaldumine on siirdatud rakkudes tavapärane. Oma panuse võivad anda ka diferentseerumata jäänud rakud. Samuti leiavad ajuteadlaste kogukonnaliikmed, et sarnaseid katseid võiks teha ka primaatidega. Viimasega saaks kontrollida, kui unikaalsed inimeste astrotsüüdid ikkagi on.    Samal ajal annab uurimus märku, et ajuprotsesside täielikuks mõistmiseks ei piisa ainult neuronite uurimisest. Lisaks võib küsimärgi alla sattuda inimeste gliiarakkude mudelina erinevate näriliste vastete kasutamine.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Cell Stem Cell. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
