Keskmine õhutemperatuur on nelja tuhande aasta kõrgeim
 Ajakirjas Science ilmunud terve holotseeni temperatuurikõikumisi käsitlenud analüüs näitab, et planeet hakkas järjekindlalt jahenema 3550 aastat enne ühise ajaarvamise algust. Trend muutus vastupidiseks eelmise sajandi alguses, möödunud aastakümne keskmine õhutemperatuur oli juba kõrgem, kui 82% pärast viimase jääaja lõppu möödunud dekaadide oma.   Geoloogilises mõistes lähiminevikus on kliimamuutuste suund sõltunud eeskätt Maa orbiidi ning teljekalde tsüklilistest muutustest. Milankovitchi tsüklid muudavad Maad tabava päikesekiirguse jaotust ning hulka. Kuigi variatsioonid on suhteliselt väikesed, piisab sellest mitmete tagasisideprotsesside käivitamiseks, mille võimuses on jääaeg juba aja jooksul lõpetada või maailm selleni viia. Näiteks võimaldab liustike juba osaline taandumine põgeneda süvaookeanisse talletunud süsinikdioksiidil. Gaas vähendab planeedi pinnalt kosmosesse tagasipeegelduva päikesekiirguse hulka. Samuti on taimestiku või ookeaniga kaetud alade albeedo liustike omast märgatavalt väiksem, võimaldades neelata rohkem päikesekiirgust.   Ent Milankovitchi tsüklid pakuvad vaid üldisemat visandit. Lisaks planeedi teljekaldele saavad kliimat mõjutada ka mitmed teised tegurid alates atmosfääris leiduvatest aerosoolidest lõpetades hoovustega. Jätkuvalt tõusva maailma keskmise õhutemperatuuri valguses on seeläbi oluline rekonstrueerida alates viimase jääaja algusest toimunud temperatuurimuutused. Parimal juhul on ajutisi tõuse juhtunud ka minevikus, halvimal juhul on tegu anomaaliaga. Shaun Marcott töörühma analüüs näib kinnitavat viimast. Kuigi võimalike lühiajaliste variatsioonide lahutusvõime on 300 aastat, peegeldab see 1500 aastaste sammudega trende äärmiselt hästi.   Töö toetub 73 erinevale allikale, millest enamiku moodustavad vähemalt 6500 aastat kajastavad setete puursüdamikud. Mineviku temperatuuri kohta annavad veel näiteks infot koorikloomade kestades leiduva magneesiumi ja kaltsiumi ioonide suhe, talletunud õietolm ja pikkade orgaaniliste molekulide täpse pikkuse määramine. Rekonstruktsioon näitas, et orbiidist tingitud soojemat kliimat soosivad mõjutused saavutasid haripunkti üheksa tuhat aastat tagasi ning keskmine temperatuur seitse tuhat aastat tagasi.   Pärast jääajast väljumist püsis maailma temperatuur pikka aega küllaltki stabiilsena, olles viimase 1500 aasta keskmisest temperatuurist 0,6°C võrra kõrgem. Üleeelmise sajandi lõpuni langes aga temperatuur eelnenud viie tuhande aasta vältel 0,7°C võrra. Autorite arvutused näitavad, et 20. sajandi esimene dekaad oli jahedam 95% kõigist holotseeni aastakümnetest. Olulise faktina langes samal ajal Põhja-Atlandi regiooni temperatuur kiiremas tempos – tervelt 2°C võrra, misläbi ei sobi see väga hästi peegeldama mujal toimunud muutusi.     Kontrastselt oli 21. sajandi esimesest aastakümnest soojem vaid 18% kõigist holotseeni moodustavatest dekaadidest.  Autorite hinnangul näitavad maailma hetke kasvuhoonegaaside emissioonid, et käesoleva sajandi lõpuks on keskmine õhutemperatuur äärmiselt tõenäoliselt holotseeni kõrgeim. Umbes 150 aastaga suutis seega inimkond edukalt hoida ära paari tuhande aasta pärast seda ähvardanud jääaja, tõugates samal ajal planeedi teise äärmusesse.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
