Europa ookean maitseks soolakalt
 Uued Hawaiil asuva Keck'i teleskoobiga tehtud vaatlused näitavad, et Jupiteri kuu Europa paksu jääkihi all peituva ookeani koostis on tõenäoliselt sarnane Maa ookeanidega. Samuti lisavad kogutud andmed kindlust hüpoteesile, et hiiglaslik veekogu ei ole kuu pinnast täielikult isoleeritud.   Gaasihiiu ühte suurimat kaaslast peetakse üheks tõenäoliseimaks paigaks, kus Päikesesüsteemis lisaks Maale potentsiaalselt elu võiks kohata. Spekulatsioonidele andis hoogu aastatel 1995-2003 Jupiteri ümber tiirelnud Galileo satelliidi poolt tehtud vaatlused. Mil juba kümneid aastaid varem oli teada, et Europa koosneb suures osas veejääst, tõestas satelliit midagi olulist. Lisaks jääle leidus pinnal tõenäoliselt ka sooli. Ühendeid, mis saanuks sinna sattuda vedelas olekus vee aurustumisel, mis omakorda oleks pärinenud näiteks jääkihi all asuvast ookeanist. Veekogu ja pinna vahel oleks seeläbi mingigi kontakt.   See omakorda võimaldaks potentsiaalselt ookeanisse sattuda ka energiarikastel molekulidel. Ent paraku polnud sondi spektromeeter eriti suurt täpsust võimaldav. Veemolekulide tugev signaal pinnalt peegeldunud valguses kaldub varjutama selle õrnemad nüansid. Seeläbi sai sama hästi oletada, et kuu pind on kaetud väävelhappega. Arvestades pidevat vulkaaniliselt kuult Iolt lähtuvat väävli aatomite voogu oleks see loomulik. Hetkel planeediteadlaste seas valitseva konsensuse kohaselt leidub Europa pinnal nii väävelhapet kui ka sooli, peamiselt sulfaate.   Kaasaegsema tehnikaga Keck'i observatooriumis tehtud fotod maalivad aga pilti mitmekesisemaks. Kõrgem lahutusvõime võimaldas eristada epsomiidile, magneesiumist ja sulfaadist koosnevale ühendile omast spektrit. Ent epsomiiti kohati peamiselt vaid Europa küljel, mis pidevalt Jupiteri ja seega ka Io poole suunatud on. Samal ajal saab magneesium pärineda vaid kuu ookeanist. Vaatlusi saab kõige paremini selgitada hüpoteesiga, mille kohaselt leidub Europa ookeanides külluslikult mingit teist sorti magneesiumit sisaldavat ühendit nagu magneesiumkloriidi.   Mudelid on eelnevalt üheselt näidanud, et kuu saja kilomeetri sügavune ookean saab olla kas sulfaadi- või kloriidirikas, nagu on seda Maa ookeanid. Europa atmosfääris on varem leitud ka kaaliumi ja naatriumi jälgi. Elementide kontsentratsioon on samas nende võimaliku allika osas ühestele järeldustele jõudmist takistanud. Vaatlused lisavad aga kindlust, et need pärinevad kuu ookeanist.    Viimaks tõestab magneesiumi Europa pinnale jõudmine üheselt, et ookean ei ole välismaailmast isoleeritud. Tõenäoliselt saaksid pinnalt ookeanisse sattuda ka sulfaadid. Ühendit kasutavad näiteks Maal tänapäevalgi energiaallikana mitmed primitiivsemad bakterid ning ka arhed.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Astrophysical Journal. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
