Füüsikud sidusid vee sõlme
 Füüsikud demonstreerivad ajakirjas Nature Physics ilmunud uurimuses viisi veekeeriste sõlme sidumiseks, mis pakub võimalust eksperimentaalselt uurida mitmeid suletud põimumist ilmutavaid nähtusi nagu Päikese magnetväljade keerdumist ja lennuki tiibade ümber toimuvat õhuringlust, sarnaseid sõlmestruktuure võib kohata isegi osakestefüüsika mitmetes harudes.   Igapäevaelus sõlmede sidumisel on harilikult mõistlik säilitada võimalus neid lahti harutada. Ometigi pole see eelduseks füüsikute ja matemaatikute maailmas kohatavatele sõlmedele. Õiged sõlmed on  ideaalsel juhul suletud keeriste sarnased silmused. Lord Kelvin arvas 19. sajandil isegi, et maailma moodustavad aatomid on sõlmed kõikjal levivas vedelikus – eetris. Erinevad aatomid oleks erinevat tüüpi sõlmed. Kuigi eksperimendid tõestasid peagi vastupidist, kasvas tema ideedest välja sõlmede matemaatiline teooria, mis on topoloogia üks tähtsatest harudest.   Matemaatikud on tänaseks ennustanud, et ideaalses vedelikus tekkivad isoleeritud sõlmed ei tohiks mitte kunagi lahti keerduda, kuigi selle moodustavad osakesed on pidevas liikumises. Kuna aga reaalses maailmas kohatavatel vedelikel on siiski harilikult tihedus, on sõlmede evolutsiooni jälgimine jäänud suuresti kättesaamatuks. Piirdutud on lihtsate põimitud ja isoleeritud keeriste uurimisega või mõne üksiku kokkupõrgatamisega. Viimane pakub aga potentsiaalselt aset leida võivatest nähtusest vaid kahvatut aimdust. Arvestades, et sõlmi võiks kohata näiteks vees, plasmas ja eksootilistes kvantvedelikes, jäi märgatav osa ümbritsevat maailma mõjutada saavate protsesside kirjeldusest vaid teoreetikute paberile.   Dustin Kleckner ja William Irvine võtsid nõuks rakendada 3D-printimise pakutavaid võimalusi. Koos disainisid nad miniatuurse tiivakese, mille järsu liigutamise tagajärjel moodustub kaks keerist. Viimane matkib pea täpselt lennukitele tõstejõudu pakkuvate õhuvoogude keerdumist. Ent sääraselt vedelikus esile kutsutud sõlmede visualiseerimine oli omaette küsimus. Harilikult rakendatavate värvimolekulide asemel kasutasid nad tillukesi õhumulle. Lihtlabase ülestõste jõu tulemusel koondusid need tekitatud vorteksite keskmesse.   Viimane võimaldas jälgida eksistentsi manatud sõlme liikumist, väänlemist ning viisi, kuidas sõlmed teineteist mõjutavad. Näiteks leidis paar, et vastastikmõju tulemusel on neid moodustavate osakeste liikumisteekonnad vedrukujulised. Süsteemis toimuvaid muutusi võimaldas vahetult jälgida 76 tuhat fotot sekundis teha võimaldav laserskänner.   Nähtud sõlmede taasühinemine meenutab äärmiselt  tõenäoliselt Päikese atmosfääris toimuvat. Dustin Kleckner & William T. M. Irvine  Esialgsed tulemused näitavad samuti, et sõlmed saavad ennast ise lahti harutada, mis tekitab terves süsteemis suuri pingeid. Nähtud protsessid sarnanevad esimeses lähenduses patsjate, üksteisega põimunud Päikese magnetväljade lahtikeerdumisele ja taasühendumisele, mis näib lähitähe atmosfääri temperatuuri miljonite kraadideni tõstvat. Analoogsete sõlmede uurimine võimaldaks seeläbi heita vahetult pilgu ekstreemsetes tingimustes asetleidvatele protsessidele. Topoloogia täpsem tundmine pakub võimalust mõista paremini selle mõju vedelike turbulentsile.   Teadlased arvavad, et erinevate tiibade kujuga on võimalik esile kutsuda ka mitmete teiste veelgi keerukamate sõlmede moodustumist. Tasub märkida, et sarnase topoloogiaga on ka mitmed kvantväljateooria kandidaatide lahendid. Viimaks ulatab töö abikäe ka lennukite tiibu disainivatele inseneridele. Kuigi kandev roll on tööstusharus mängida simulatsioonidel, tuleb aegajalt endiselt veenduda,et need reaalse maailmaga vastavuses on.   Kleckneri ja Irvine'i uurimus ajakirjas Nature Physics.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
