Neuronid suudavad elada kehast kauem
 Uus uurimus viitab, et imetajate neuronite eluiga ei näi olevat piiratud algse peremeesorganismi maksimaalse võimaliku elueaga. Lühikese elueaga hiirte veel arengujärgus närvirakkude siirdamisel keskmiselt kaks korda kauem elavate Wistari rottide ajju püsisid neist valdav osa elusana kuni viimaste surmani.   „Me pole täna need, kes me olime eile.“ Aforism vastab reaalsusele rohkem kui ühel tasandil. Iga sekund hävivad ja tekivad kehas miljonid rakud. Teatud valged verelibled elavad vaid loetud tunnid, naharakud paar nädalat, maksarakud 8-16 kuud, mil lihasrakkude vanus võib ulatuda isegi 15 aastani. Terve keha näib pidevalt uuenevat, kui jätta kõrvale üks tähtis erand – aju. Peaaegu kõik neuronid, mida selles kohata võib, on seal olnud juba sünnist saadik. Uusi närvirakke tekib loetud hulgal 18. elukuuni vaid haistesibulas ning edaspidi veel aeglasemas tempos hipokampuses. Kokkuvõtlikult ei ületa uute neuronite koguhulk 1% kogu närvirakkude hulgast.   Tõdemus tekitab lisaks tungivale vajadusele ajurakkude kahjustamist iga hinna eest vältida ka sügavamaid küsimusi. Meditsiini arengu tagajärjel pikeneb inimeste eluiga järjest enam. Kuigi eluea lõpus varitsevad veel mitmed neurodegeneratiivsed haigused nagu Alzheimeri või Parkinsoni tõbi, võib tulevikus esile kerkida stsenaarium, kus isegi need enam inimkonda ei ähvarda. Ainsaks hüpoteetiliseks piiriks oleks sellisel juhul närvirakkude eluiga. Neuronivõrgustike järkjärguline häving viib äärmiselt tõenäoliselt ka inimese isiksuse ja olemuse pöördumatu kadumiseni.   Itaalia neuroteadlase Lorenzo Magrassi töörühma uurimus annab aga aimu neuronite erilisusest, pakkudes uut lootust. Teadlane siirdas kuni 18 kuu vanuseks elavate hiirte neuronite eelkäijad kaks korda kauem elavate rottide ajusse. Rakud jäi ellu umbes kolmandikes rottides. Eelnevalt pani töörühm rakud avaldama ka nende jälgimist hõlbustava helenduva proteiini tootmist võimaldava geeni. Sõltuvalt keskkonnast võisid eelkäijad diferentseeruda erinevat tüüpi neuroniteks. Uurimuse teema huvides keskendus Magrassi Purkinje rakkudele (PC), mis osalevad motoorfunktsioonide täitmisel.   Tegu on ühe vähese ajurakkude tüübiga, mida ajahammas mõjutavat näib. Vähemalt pole ühest seletust, miks need juba enne surma vaikselt hääbuma hakkavad. Kasutatud hiireliigil kärbub neist enne eluea lõppu umbes 40%, mil rottidel on näitaja neli korda väiksem. Magrassi leidis, et nende ajus ei esinenud algupäraste PC ja hiirte rakkude suremusel mingit vahet. Keskkonnavahetusest piisas, et hiirte PC-rakkude eluiga tõsta. Geneetilist programmi, mis etteantud hetkel rakkude surma tingiks, ei tundunud eksisteerivat, kuigi võis täheldada aksonite õhenemist. Rakkude surmani ja vananemiseni viivad mehhanismid ei pea tingimata samad olema.  Seeläbi ulatus hiirte PC-rakkude eluiga rottide ajus 30 kuni isegi 36 kuuni. Kokkuvõtlikult pikenes see võrreldes neile omase keskkonnaga kuni 38%. Järgmise sammuna plaanib Magrassi välja selgitada, mis täpselt säärase hüppe tingis – rottide ning hiirte ajus valitsevad tingimused ei ole sedavõrd erinevad. Ent sellest hoolimata näivad tulemused viitavat, et ajurakkude eluiga sõltub neid ümbritsevast keskkonnast, mitte sisseprogrammeeritud kontrollitud enesetapu ajast.    Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
