Peptiidpass veab immuunsüsteemi ninapidi
 Teadlased on loonud sünteetilise molekuli, mille nanoosakeste külge aheldamine võimaldab viimastel immuunsüsteemi makrofaagidega kohtudes panna need uskuma, et tegu on organismile omaste ühenditega ja seega nende viivitamatut lagundamist vältida. Meetod hõlbustab nii kudede pildistamist kui ka erinevate ravimite sihtpunkti toimetamist.   Immuunsussüsteem on mikroskoopilisest maailmast pidevalt lähtuvaid ohte arvestades organismi ellujäämise seisukohast hädavajalik. Samal ajal raskendab see ka teadlaste tööd, kes disainivad erinevaid nanomasinaid ja nanokapsleid, mis aitaks võidelda vaenlastega, mille vastu organism ise võimetu on. Keha makrofaagid ei tee sinna tungida üritavate mikroobide või inimeste enda poolt verre süstitud nanoosakeste vahel mingit vahet. Eelnevalt on üritatud nanoosakesi otseselt nende eest varjestada, kattes need muuhulgas näiteks polümeeridest karvakestega.   Verevalkude osakeste külge aheldumise otsene füüsiline blokeerimine võidab tähtsaid sekundeid, mille vältel need sihtmärgile üha lähemale jõuavad. Ent vältimatult suudavad verevalgud siiski viimaks makrofaagide tähelepanu tõmmata. Muidugi on võimalus panna makrofaagid uskuma, et tegu on keha enda poolt toodetud struktuuridega. Dennis Discheri töörühm on eelnevalt näiteks välja selgitanud, et taolist läbipääsuluba võib pakkuda rakkude membraanis kohata võiv valk CD47.    Seda koos makrofaagide vastava valguretseptoriga uurides suutis Discher koos kolleegidega sünteesida nüüd lühikese 21'st aminohappest koosneva lõigu, mis 'passina' toimib. Lähenemisviisi edukuse kontrollimiseks aheldasid nad peptiidilõigud nanoosakeste külge ja viisid need mutanthiirte vereringesse. Nähtuse uurimiseks oli näriliste rakkudele lisatud CD47'le reageeriv inimese SIRPα retseptor. Poole tunni pärast leidus läbipääsuloaga varustatud osakesi hiirte organismis neli korda rohkem kui tavalisi nanoosakesi.   Praktiliste rakenduste tõestamiseks andsid teadlased laborihiirtele kopsuvähi ja viisid nende organismi samad helenduvat värvi sisaldavad polüstüreenist helmed. Oodatult kuhjus neist valdav osa kasvajarakkudesse. Mil viimased on oma paljundamises äärmiselt edukad, jätab nende ehitus tihti soovida. Nendesse toitaineid toimetavad veresooned on lekkivad.    Lõpuks katsetas Discher 'passi' toimimist need vähivastase ravimiga täidetud kapslite külge aheldades. Ravimi antikehad tõmbasid küll immuunsüsteemi tähelepanu, ent makrofaagid ei näinud neid erinevalt vähirakkudest võõrkehana. Võrreldes peptiidilõiguta kapslitega olid tulemused kasvaja kahandamises märgatavalt paremad.   Seeläbi pakub meetod efektiivset viisi, kuidas ravimite efektiivsust tõsta ja haigestunud kudede pildistamist hõlbustada. Ent siiski tuleb enne tehnoloogiat enne laiemasse rakendusse jõudmist põhjalikult testida ka inimkatsetes. Samuti võib meetodi edasiarendus tulemusi parandada. Hetkel kasutati helmestena valmistoodangut, ent spetsiaalselt selleks toodetud osakesed pakuks eeldatavasti paremaid resultaate.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasScience. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
