Internet toidab Münchauseni sündroomi
 Kristjan Port Aastal 1785 ilmus Londonis anonüümne pamflett kellegi parun Münchauseni seiklustest, kes oli Vene armeed teenides sooritanud hulga eriskummalisi vägitükke. Miljonite laste fantaasiat mängutanud lugu sai uue kvaliteedi kahe ilmasõja vahel, kui doktor Karl Menninger kirjeldas omapäraseid patsiente.   Haiged väitsid endil olevat kallal mõne raske haiguse, lootuses pääseda kirurgi noa alla või siis vähemalt korralikult ravitavaks. Dr. Menninger nimetas endal taolisi haigusi simuleerivaid patsiente Münchauseni sündroomi all kannatajateks. Pool sajandit hiljem lisandus omapärasele nähtusele uus varjund. Avastati hulk lapsevanemaid, kellele oli ülioluline kirjeldada oma lapsi erakorraliselt haigete ning vaevatutena. Sellised inimesed said diagnoosi, millel tinglikult nimeks Münhauseni sündroom läbi esindaja. Kui esimesel juhul on tegemist vaimuhälbega, siis teisel juhul tõlgendatakse olukorda lapse väärkohtlemisena.   Tänu internetiajastule on probleemile lisandunud uus tahk – Münchausen interneti kaudu. Nähtusele pöörati esimest korda tähelepanu juba uue sajandi algul. Nüüd ilmus esimene põhjalik ja fenomeni olemasolu kinnitav ülevaateartikkel. Internetipõhise Münchauseni sündroomi kulg toimub mõistetavalt interneti kaudu, kui vaevatud inimesed täidavad oma kaebustega erinevate haiguste diskussiooniruume. Haigusliku nähtuse süvenemisele – pange tähele, et jutt käib siis objektiivsest meelehäire diagnoosist ja mitte subjekti väljamõeldud vaevusest – aitab internet kaasa ka läbi ohtrate haigusi kirjeldavate infoteenuste. Kättesaadavate ja tihti komplitseeritud haiguskirjelduste abil saab jätkuvalt oma hullust toita.   Erinevalt arsti juures läbivaatusega lõppevast haigustest vabastavast diagnoosist pakub internet turvalist a-kontaktsust. Ühismõistusel on võimalus diagnoose määrata vaid jutu põhjal. Seetõttu on online-maailma sündinud uut tüüpi prominendid, foorumeid täitvad eriti unikaalselt haiged isendid. Nad saavad tunnustust vapra vastupanuvõitluse eest ning on omakorda autoriteediks kliinilise meditsiini küsimustes. Võimalik, et nende kaudu levib mõtte-viirus nakkus teistelegi hoolt ja armastust ihkavatele netihingedele.   Teisalt annab värske ülevaateartikkel vihjeid, kuidas Münchauseni sündroomiga isikuid ära tunda. Näiteks kirjutab unikaalse haiguse käes kannataja kohta tunnustavaid ning kaasatundvaid sõnumeid mitu foorumiliiget. Kuigi kirjutajate nimed erinevad, on nende stiil sagedasti hämmastavalt sarnane. Põhjus on aimatav, sest kirjutaja on sama isik. Nad esitavad tihti end võltsi huvipuuduse ja hooletuse võtmes, teenimaks teiste hoolivat osavõttu.   Sugugi harv pole lugeda sellise inimese elust ebatavaliselt sagedasti juhtuvatest dramaatilistest sündmustest. Umbes nagu Dr. House’ga, kelle ellu juhtuvad sattuma just need kõige keerulisema diagnoosiga intsidendid. Dramaatilised juhtumid esinevad palju suurema tõenäosusega just siis, kui foorumis on hakatud natukene süvendatumalt käsitlema kellegi teise juhtumit.   Interneti Münchauseni sündroomi all kannatajad esitavad ebatavalisi ja peaaegu karikatuursete, rõhutatud sümptomitega kirjeldusi. Need satuvad pahatihti loogilisse konflikti hiljem postitatud sõnumitega. Taolised kroonilised ja aastaid elu kurnanud haigused on neil ka kerged akuutsesse, eluohtlikku kriisi minema, millest õnneks tullakse välja, et postitusi jätkata. Ja need postitused on äratuntavalt sõna-sõnalt korduvad, kui sattuda lugema mõne teise foorumi postitusi.  Jätkusuutlik valetamine on palju raskem kui võib arvata. Aga siinses kommentaaris ei pidanud poliitikast rääkima.  Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal. 
