Verre jõudva BPA hulk tekitab küsimusi
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Toksikoloogid leiavad uues koondanalüüsis, et laialdaselt pakkematerjalina kasutatava ka inimeste organismi jõudva ühendi BPA keskmine igapäevane doos on liialt väike, et see suudaks seletada eelnevate uurimuste tulemusi, milles on vereproovide alusel seostatud ühendit hormonaalsüsteemi häiretega.   Bisfenool A ehk BPA on iga keemiku jaoks unistuste materjal. See on korraga nii läbipaistev,  võrdlemisi purunemiskindel, kerge kui ka jäik. Samuti on seda äärmiselt lihtne sünteesida. On raske leida valdkonda, kus seda kohata ei või – BPA'd võib leida epoksüliimides, plastiknõudes, joogipudelites ja märgatavas osas toidupakendites ja ka näiteks kassatšekkides. Otseselt ja kaudselt annab ühendi tootmisega seotud tööstus hinnanguliselt juba Euroopa Liidus tööd 550 tuhandele inimesele ja toob aastas sisse umbes 37 miljardit eurot. Aasta-aastalt on hakatud aga seda seostama vähem roosiliste nähtustega.   Kuigi pea kõik materjali moodustavad monomeerid on polümeerideks seotud, ei saa kindlustada, et nendest väike osa keemiliselt aktiivseks ei jää. Viimaste eraldumist soodustab eriti materjali kuumutamine. Kuna ühendi omadused sarnanevad östrogeenile, on leitud, et suuremas koguses organismi sattumisel võib see tekitada hormonaalsüsteemi häireid. Lisaks on ühendit nõrgalt seostatud laste käitumishäiretega, südamehaigustega, ülekaalulisusega ja viljakusega seotud häiretega.     2010. aastal keelustati seeläbi selle kasutamine lutipudelites. Mil Euroopa Liit on tervikuna maksimaalsele aktiivsete monomeeride osakaalule tootes ranged piirangud seadnud, ei luba näiteks Prantsusmaa seda alates 2015. aastast enam üldse toidupakkimisel kasutada. Ameerika teaduse edendamise assotsiatsiooni aastakohtumisel esitletud koondanalüüsist selgub aga, et BPA kahtlustav mõju ei pruugi põhineda niivõrd sirgjoonelistel faktidel.   Justin Teeguarden'i töörühm analüüsis 150 eelnevat uuringut, mis hõlmasid kokku 32 tuhandet katsealust. Peamisteks uurimisobjektideks olid nende vere- ja uriiniproovid. Samuti üritati nendest mõningates hinnata igapäevast BPA doosi, mis katsealuste organismi sattuda võis. Uriinianalüüside alusel leidis toksikoloog, et ühendi kontsentratsioon peaks olema veres mõni osake triljoni kohta. Samas näitasid teatud tüüpi vereanalüüsid tuhat korda suuremat kontsentratsiooni. Niivõrd kõrge tase on loomkatsetes põhjustanud juba ebasoovitavaid kõrvalmõjusid.   Teeguarden kahtlustab seega, et vereproovide tulemusi on mõjutanud BPA'd sisaldavate materjalide laialdane levik analüüsidega tegelevates laboratooriumites ja/või kohtades, kus proove võeti. Vaid mõned kübemed võivad põhjustada ühendi kontsentratsiooni ülehindamist. Uriiniproovide tulemused näitavad tema hinnangul aga selgelt, et keskmiselt satub päeva jooksul inimese organismi 100-10 000 korda vähem BPA'd, kui oleks vajalik östrogeeniretseptorite aktiveerimiseks.   Lisaks alustab keha vahetult pärast aktiivse ühendi seedekulglasse jõudmist selle neutraliseerimist. Imikueas loomade puhul suudab see enne ühendi vereringesse jõudmist vähendada selle osakaalu 80-90%. Täiskasvanud loomade puhul jääb aktiivseks kuni 3% kogu organismi sattunud BPA'st. Teeguardeni sõnul peegeldab BPA seos 'läänelike haiguste' puhul pigem asjaolu, et ülekaalulisuse ja diabeedini viivad toidugrupid on tihedamini seda sisaldavatesse anumatesse pakendatud.   Siiski ei välista toksikoloog võimalust, et ühend võib siiski elusorganisme mõjutada. Potentsiaalsete mõjude väljaselgitamiseks läbiviidavatel katsetel on aga ülimalt tähtis, et organismi sattuda võiva BPA kogus oleks reaalsusega kooskõlas. Samuti tuleb arvesse võtta organismi erinevate arengustaadiumite eripära. Imikueas on loomad keskkonnamõjutustele tunduvalt altimad.   Allikas: BPA and Human Health: Epidemiologic Evidence and Its Interpretation(AAAS '13) 
