„Osoon“ tegi tutvust 2013. aasta linnu nurmkanaga
 Ornitoloogiaühing valis 2013. aasta linnuks nurmkana. „Osooni“ saatejuht Kristo Elias käis uurimas, miks pälvis uhke tiitli just see lind.   Põldpüü, oraspill, tudukana, karapatka – need on vaid vähesed rahvapärased nimed vutisuurusele inimkaaslejale. Ametlike nimede korrigeerimisega on temast saanud viimaks nurmkana. Mil suvisel ja kevadisel perioodil on neid suhteliselt raske leida, teevad talv ning tühi kõht oma töö. Linde võib inimasustuste lähistel tunduvalt sagedamini kohata.   Sarnaselt kanadele otsivad nad toitu pinnast jalaga kraapides. Talvel kuuluvad peamiselt nende toidumenüüsse rohelised kõrred ja heinaseemned. Tuisuse ilmaga otsivad nad lume ja tuule eestvarju metsatukkadest ning lahkuvad sealt ainult hädavajadusel toidu otsimiseks. Õhtutundidel liiguvad nad aga harilikult turvalisuse tõstmiseks lagedale. Võimalusel magavad nad lumes.   Nurmkana on üks kohaliku linnuriigi suuremaid munejaid. Varjulisse pessa muneb ta harilikult kuni 16, mõnikord isegi kuni 20.muna. Nurmkanade kuked harrastavad aga paaritruudusest hoolimata võimaluse korral polügaamset eluviisi. Paarilise valikul hindavad emaslinnud suuremaid kirejaid ning teeb harilikult valiku kuke hääletämbri ja hääletooni alusel.   Talvel on linnu suurimateks vaenlasteks raud- ja kanakull, samuti nugis ning rebane. Suvisel perioodil ohustavad nurmkanade pesi ka harakad ja varesed. Vaata veel intervjuud ornitoloog Jaanus Auaga saates Osoon:    
