Viirus võitleb levinuima organismi tiitli eest
 Bioloogid leiavad hiljuti ilmunud töös, et maailma levinuimateks organismideks on tõenäoliselt planeedi levinuimat bakteriliiki nakatada suutvad elusa ja eluta looduse piirimail paiknevad viirused, kellest edukaim näib selles olevat HTVC010P'ks kutsutav liik.   Paarkümmend aastat tagasi tegi kogu maailmas ilma uudis, et maailmameri kubiseb miljarditest ja miljarditest bakteritest. Veidi hiljem leiti, et nendest valdava enamiku moodustab SAR11'ks nimetatud bakterigrupp. Viimases omakorda on arvukuselt esirinnas Pelagibacter ubique. Esmapilgul ei näi tüves olevat midagi erilist. Selle paljunemiskiirus jääb tegelikult isegi paljudele oma domeenikaaslastele kõvasti alla. Bakteril on aga üks imetlusväärne omadus. Seda on äärmiselt raske tappa. Eriti kasutades selleks tavaliselt kõikide elusorganismide rakke kaaperdavaid parasiite – viirusi. P. ubique sai seeläbi nautida aastaid ainulaadset tähesära.   Siiski ei tohi unustada Jonathan Swifti mikroskoopiarevolutsiooni kõrghetkel poeemi pandud tähelepanekut. „Ja nõnda naturalistid näevad, et kirbul on kirbud väiksemad, kes teda jahivad, ja neid väiksemad veel omakorda näksavad ja nõnda ad infitum,“ märkis kultuskirjanik. Mil ad infitum'il bioloogias kaasaegses maailmapildis enam kohta pole, pakub see head lähendust organismide väiksusele, kes P.ubique'd potentsiaalselt enda paljundamiseks pruukida saaksid. Võimalike viiruste leidmist raskendas asjaolu, et SAR11 saab edukalt kasvatada vaid vedelikus.   Igas liitris merevees leidub aga miljardeid viirusi. Nende liigilise kuuluvuse määramiseks ei saa kasutada bakterite puhul edukat tehnikat, mis rajaneb 'nimesildina' kasutatavatel geenilõikudel. Geenipagasi täielikul järjestamisel saab nende olemusele küll valgust heita, ent puudub võimalus viiruseid konkreetse peremeesloomaga siduda. Stephen Giovannoni töörühm esitleb ajakirjas Nature viimaks tehnikat, mis võimaldas tal üliedukat bakterigruppi nakatavad faagid lõpuks isoleerida. Ühe kohastunud viiruse liigi asemel leidis Giovannoni neid neli.   Merebioloog kasutas probleemi lahendamiseks viiruste enda ainsat eesmärki – vajadust ennast paljundada. Esmalt lahjendas ta kordades esialgses proovis leiduvat vett ja jagas selle väikestesse ampullidesse. Seeläbi leidus hinnanguliselt igas 100 mikroliitris vedelikus vaid mõni viirus. Viimaks lisas ta kokteilidesse P.ubique esindajaid. Kuuekümne tunni järel leidis ta, et mainele vastavalt oli bakter enamikes proovides õilmitsenud. Vaid mõnes näis bakter olevat hukkunud mõne viirusliku infektsiooni tagajärjel. Giovannoni sekveeris nendes leiduva pärilikkusaine.   Teades juba, mida täpselt otsida, võrdles ta pärilikkusaine järjestust maailma eri paigust kogutud merevee proovidega. Nendes laialt levinuimaks P.ubique'd nakatanud viiruseks osutus HTVC010P nimetatud viirusetüvi. Analüüsid viitasid lisaks, et SAR11 baktereid nakatada suutvate parasiitide koguarvukus on tunduvalt suurem, kui ükskõik millise teise bakteriofaagi oma. Levinuima organismi tiitlile kandideerimine sõltub aga suuresti sellest, kas pidada viirusi elusateks või mitte.  Samas ei ole taoliste faagide avastamine SAR11 ainulaadsusele väga suur löök. Populaarne „Tapa võitja!“ hüpotees ei näi bakterigrupi puhul paika pidavat. Harilikult järgneb bakterigrupi arvukuse kasvule viiruste hüppeline areng, mille tulemusena kohastuvad need esile tõusnud bakterit oma esimese ja ainsa sisseprogrameeritud käsu täitmiseks rakendama. Seeläbi ei saavuta harilikult mitte ükski bakterigrupp SAR11'le omast levikut.    Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
