Lennukilt saab veealust maailma uurida
 Villu Päärt Nagu ikka, algas ka 2010. aasta 1. septembril Eestis uus kooliaasta. Kuid sel päeval tiirutas Saaremaa kohal, täpselt kahe kilomeetri kõrgusel üks erilise ülesandega väikelennuk.See, kui suurte lillekimpudega lapsed hommikul kooli läksid või kas neile pärast jäätist osteti, ei pakkunud lennukile mingit huvi. Maismaal toimuval polnud lennuki jaoks üldse mingit tähtsust.   Tartu Ülikooli mereinstituudi merebioloogid ja merefüüsikud olid selle lennu tarbeks võtnud Läti kolleegidelt laenuks hüperspektraalse spektromeetri, mille abil uuriti Saaremaa ümbruse rannikumerd. Korraga jäädvustas see seade merepinnalt paistvat pilti mitmekümnes erinevas spektrivahemikus, kirjutab Villu Päärt Tartu Ülikooli teadusportaalis Novaator.   Sellise lennu mõte tuli mereinstituudi merebioloogia vanemteadur Kristjan Herkülil ühel koosolekul. “Mõtlesin, et kui mere kohal lennates jälgida merepinda, siis hakkavad silma mustrid, mida moodustab mereelustik – veetaimed ja vetikad. Mõtlesin, et kas nende mustrite põhjal on võimalik teha järeldusi mereelustiku rikkuse kohta,” rääkis ta.   Maismaa taimestiku uurimine aerofotode põhjal on üsna tuntud, kuid veealust elu polnud varem maailmas nii uuritud. Paraku on vesi üsna hea varjaja – suur osa veealusest maailmast jääb veepinna alla peitu.    Milleks üldse on tarvis teada, kuidas meres elurikkusega lood on? Inimene muudab pidevalt oma tegevusega ümbrust, kliima on muutumas, selleks, et aru saada, kuidas see mereelustikule mõjub, on aeg-ajalt tarvis ülevaadet. Kõige täpsema pildi annavad veealused vaatlused ja proovide võtmine, kuid suure ala puhul käib see töö üle jõu.    Niisiis huvitas teadlasi, kas kahe kilomeetri kõrguselt õhust spektreid jäädvustades on võimalik kindlaks teha, kui rikas on Saaremaa eri rannikute ümbruse veealune elustik. “Läänemere põhjaosa kontekstis on see piirkond vägagi kõrge liigirikkusega. Oma osa on siin sellel, et tingimused on väga erinevad – madalad lahesopid on madala soolsusega, rannikust kaugemal on vesi jällegi soolasem,” ütles Herkül.   Õhust tehtud spektrijäädvustuste kõrvale võeti võrdluseks veealused vaatlused. Selleks lasti paarisajas eri kohas vee alla kaamera, mis jäädvustas kõike enda ümber. Lisaks võeti mitmekümnes kohas merepõhjast proove.   Kõik see pidi andma pildi, kui palju on vee all erinevaid liike, näiteks põisadru, söödavaid rannakarpe või harjasliimukaid.   Veetaimestiku ja selgrootute mereloomade puhul klappis õhust tehtud vaatluste ja vee alt tehtud vaatluste andmestik kenasti kokku. Kuid põhjas elutseva silmale nähtamatu pisielu kohta, mis laboris oli võimalik liigi täpsusega kindlaks teha, ei ole õhust tehtud vaatluste põhjal võimalik midagi öelda. Herküli sõnul on see ka loogiline, silmaga nähtamatu jääb peitu, sõltumata spektrivahemikust.   Samasugune katse on kavas ka lidari abil, see on täpsem ja töötab ka sügavamates vetes.   Artikli Saaremaal tehtud uuringute kohta avaldasid teadlased ajakirjas PLoS One. 
