Geenimuutus võimaldas inimestel lämbes kliimas õilmitseda
 Teadlased teatavad ajakirjas Cell ilmunud uurimuses hiirtel tehtud katsete alusel, et inimeste levikut Ida-Aasias hõlbustas tunduvalt pea 31 tuhat aastat tagasi EDAR'iks kutsutava geeni vaid ühe nukleotiidi muutusel tekkinud teisend, mis kasvatas muuhulgas aasialaste higinäärmete arvu, karvanääpsude paksust ja vähendas rindadel rasvkudet.   EDAR sattus Harvardi ülikoolis resideeriva geneetiku Pardis Sabeti huviorbiiti esimest korda kuus aastat tagasi. Imetajate genoomi statistilise analüüsi käigus leiti, et see on olemas neist enamikel ja isegi teistel selgroogsetel nagu sebrakaladel. Sama geeni võib kohata ka märgatava osa inimeste genoomis, väikese erandiga. Valdaval osal Euraasia mandri idaosas elavatest asiaatidest  ja Ameerika põliselanikel on selle traditsioonilise variatsiooni asemel hoopis EDARV370A'ks nimetatav teisend. Eelnevad uurimused on vihjanud, et geeni poolt kodeeritav valk mängib tähtsat rolli karvade ning mitmete teiste nahalt leitavate struktuuride moodustumises.   Samuti pandi tähele, et enamikel juhtudel on geeniteisendit kandvatel inimestel ka paksemad juuksed ning moondunud hammaste kuju. Täpne seos konkreetse geenimutatsiooniga on jäänud aga seni loomata. Mõju kontrollimiseks asendas Sabeti töörühm seeläbi hiirte embrüotes selgroogsete hulgas levinuma geeni 370A'ga. Hoolimata asjaolust, et geeniteisend erineb selle algupärasest variandist vaid ühe nukleotiidi võrra, viis see ka mitmete teiste ettenägematute muutusteni.   Lisaks paksemale karvastikule asetsesid mutanthiirtel tihedamini ka piimanäärmed, mil neid ümbritsevate rasvkoest koosnevate padjandite suurus oli kahanenud. Viimaks oli olulisena kasvanud ka loomade higinäärmete arv. Arvestades näriliste hammaste niigi erinevat kuju, ei olnud võimalik välja selgitada, kas geeniteisend mõjutas ka nende arengut. Nähtud muudatuste inimestel uurimiseks võttis töörühm vaatluse alla 623 hani, kelle genoomis leidub 370A'st kaks koopiat. Oodatult oli aktiivsete higinäärmete hulk ka nendel suurem.   Samal ajal üritas osa töörühmast arvutimudelite põhjal välja selgitada, millal 370A esimest korda üleüldse populatsioonis esile kerkis. Viimase hinnangu kohaselt pidi see aset leidma vähemalt 15 tuhat aastat tagasi. Kõige tõenäolisemalt ligikaudu 28 920 aastat enne ühist ajaarvamist. Moodsate kliimamudelite alusel oli Ida-Aasia kliima toona küllaltki kuum ja niiske. Kuigi on keeruline määratleda, mis täpselt geeniteisendi levimist soodustas, olid selleks äärmiselt tõenäoliselt lisa-higinäärmed. Lisaks jahipidamise hõlbustamisele võis see kahandada otseselt seda kandvate imikute suremust.   Alternatiivseks seletuseks võib olla suguline valik. Meeste eelistused võisid kannustada evolutsiooni väiksemate rindade ja tihedamate juustega partnerite valimise suunas, mis geenil populatsioonis edukamalt levida võimaldas. Kuna järgnenud aastatel hakkas kliima taas jahenema, võisid erinevatel perioodidel valikut kannustada erinevad tegurid.  Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Cell. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
