Kosmiliste kiirte päritolusse saabus selgus
 Nelja aasta vältel kahe supernoovajäänuse vaatlusel kogutud andmed viitavad üheselt, et märgatava osa energeetiliseimate kosmiliste kiirte tootmise eest kannavad vastutust supernoovaplahvatuste lööklained ning nendega seonduvad magnetväljad.   Üle-eelmise kümnendi alguse juhtus midagi erakordset. Maa atmosfääri tabas üksik prooton, mille poolt kantav kineetiline energia oli võrdväärne 15 m/s liikuva jalgpalliga. Võrdluseks suudab maailma võimsaim uuenduskuuri läbiv osakestepõrguti anda igale osakesele energia, mis vastab lendava sääse poolt kantavale energiale. Detektorite paranemisega seoses leiti taolisi 'oh-mu-jumal' nimetatud osakesi veel ja veel. Nende täpne päritolu jäi saladuseks. Maa magnetvälja mõjul tabab planeeti neid igast suunast sama palju. Potentsiaalsete kahtlusalustena nähti peamiselt supernoovaplahvatusi ja gammakiirtepurskeid.   Viimastel aastatel on kaalukauss kaldunud supernoovasid soosiva mudeli poole, mida kirjeldas esimest korda eelmise sajandi üks mõjukaimaid osakestefüüsikuid Enrico Fermi. Uued füüsiku nime kandva gammakiirteteleskoobiga tehtud vaatlused pakuvad nüüd sellele ümberlükkamatut tõestust. Erinevalt kosmilistest kiirtest endast ei suuda ülienergeetiliste valgusosakeste –  gammakvantide – teekonda miski kallutada. Suur osa neist tekivad just otseselt ülienergeetiliste prootonitega seotud protsessides.   Juhul kui ülienergeetiline prooton mõne oma aeglasemalt liikuva kaaslasega kokku põrkab saab tekkida neutraalne piooniks kutsutav osake. Suure massi ja universumis hetkel valitsevate tingimuste tõttu pole aga selle eluiga pikk ning osakese lagunemise käigus kiirgub kaks valguskvanti. Samas on nende kantav energia teiste võimalike protsesside käigus tekkivate gammakiirte signaalidest hästi eristuv. Seeläbi suudeti nähtud signaalid ülimalt suure kindlusega seostada just vaatluse alla võetud kahe supernoovaplahvatuse jäänusega IC 433 ja W44.   Prootoneid ei kiirenda seejuures just otseselt tähe tuuma kollapsil ilmnev supernoovaplahvatus ise, vaid selle tagajärjel tekkiva lööklainega seonduvad magnetväljad. Sarnaselt tennisemängijatele annavad need prootonitele või analoogselt pallile üha enam energiat, kuni see piisavalt suureks muutub, et nende haardest põgeneda.   Siiski ei ole mõistatus veel täielikult lahenenud. Mõned kosmilised kiired koosnevad ka müüonitest või positronidest. Samuti võivad mõned veelgi suuremat energiat kandvad kosmilised kiired pärineda galaktikavälistest allikatest.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
