Geenitrikid muudavad bakterid elavateks arvutiteks
 MIT teadlased on ehitanud 16 erinevat pärilikkusainest koosnevat loogikaväravat, mis lisaks loogiliste tehete tegemisele on võimelised ka saadud tulemusi pikaajalisemalt talletama ja need võõrustajaks oleva bakteri geenipagasisse lisama, kandudes sääraselt edasi vähemalt 90 põlvkonna vältel.   Sünteetilise bioloogia üheks peamiseks eesmärgiks on lõimida elektroonikatööstusest tuttavad kontseptsioonid elavate rakkude bioloogiaga. Loogiliste tehete tegemiseks vajaliku riistvarana võetakse appi pärilikkusaine ja ensüümid. Pole mingit põhjust, miks Boole'i algebra funktsioonidele vastavaid loogikaväravaid orgaanilisest ainest konstrueerida ei saaks. Viimase kümnendi vältel on leitud selleks mitmeid erinevaid lahendusi ja lisaks konstrueeritud pärilikkusainel põhinevaid mäluseadmeid. Keerukamatele funktsioonidele vastavate väravate loomine on olnud samas raske ja aeganõudev. Samuti pole loogikakomponenti vahetult tulemust jäädvustava mäluga lõimitud.   Keskkonnas ja rakus toimuvate muutuste jälgimisel, tüvirakkude programmeerimisel ning elusorganisme rakendava töötleva tööstuse puhul oleks loogikaväravaga seotud mälukomponendi olemasolu rakus äärmiselt tervitatav. Timothy Lu juhitud töörühm otsustas mõlema küsimuse lahendamiseks pöörduda plasmiidide – rõngakujuliste DNA-kettide – ja pärilikkusainet ümberkujundada suutvate ensüümide ehk rekombinaaside poole. Lihtsate moodulite abil suutsid nad konstrueerida kõik võimalikud kahe sisendiga loogikaväravad.   Iga värav koosneb DNA ahelatest, mis saavad geeni transkriptsiooni algatada ja lõpetada, ning väljundina käituvast geenist, mis kodeerib rohelise fluorestseeriva valgu tootmist. Võtmerolli täidavad rekombinaasid, mille võimuses on transkriptsiooni algatava ja lõpetava ahela järjekorda pöördumatult ümber korraldada. Sõltuvalt viimaste algsest positsioonist on võimalik ehitada erinevat tüüpi väravaid. Kuna protsess on pöördumatu, käitub iga loogikavärav ka enda tegevuse jäädvustajana. Toimunud tehet antakse edasi vähemalt 90 bakteri põlvkonna vältel.   Värava töös pärilikkusaine regulatoorsete elementide kasutamine tähendab omakorda, et tehte tulemusel on potentsiaalselt võimalik rakutegevuse teatud aspekte otseselt kontrollida. Viimane oleks äärmiselt kasulik näiteks biokütuste või ravimite tootmisel. Geene saaks panna avalduma vaid teatud sisendite korral ning neid uuesti vaigistada, kui on jõutud soovitud tulemuseni.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Biotechnology . Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
