Molekuliketid annavad aimu elu esimestest sammudest
 Hispaania ja USA biokeemikud demonstreerivad uues uurimuses, et RNA ahelaid moodustavatele molekulidele sarnanevad monomeerid on spontaanselt võimelised moodustama pikki kette ka vesilahuses, mis annab aimu elu tekkeni viivatest esimest sammudest ja rõhutab võimalust, et 'RNA-maailm' võis olla juba ise pikemaajalise evolutsiooni tulemus.   Elu päritolu ja selle tekkimise mõistmine on kaasaegse keemia jaoks üks suuremaid väljakutseid. Juba esmakordselt DNA-kaksikheeliksit kirjeldanud Francis Crick ja tema kaasaegne Leslie Orgel leidsid, et DNA ja erinevate ensüümide ülesandeid pidi ürgsel ajal täitma miski muu. Ilmne kandidaat oli selleks lihtsaim nukleiinhape – RNA. Lisaks selle struktuuri lihtsusele on selle koostisosad altid keemilistes reaktsioonides moodustuma. Paraku on hüpoteesil omad probleemid. Selle nukleotiidid ise ei moodusta vähemalt vees spontaanselt pikemaid ahelaid. Lisaks on RNA täiuslikkusele lähenevad omadused vihjanud, et see ise võis olla evolutsiooni vaheprodukt, mitte algpunkt   Samas pole RNA eelkäijate otsimine olnud just kõige edukam. Võimalike kandidaatidena on nähtud pürimidiinide perekonna liikmeid. Muuhulgas pärinevad sellest RNA kaks koostisosa uratsiil (U) ja tsütosiin (C). Lisaks moodustavad  näiteks triaminopürimidiin (TAP) ja selle lähisugulane tsüanuurhape (CA) orgaanilises lahustis spontaanselt rõngakesi. Säärased rosetid saavad omakorda hõlpsalt pikemateks ahelateks ühenduda, mis annab aimu esimeste pärilikkusmaterjali kandvate kettide võimalikust tekkimisest, ühe puudujäägiga.   Sarnaselt RNA'le ei käitu ühendid vesilahuses enam nii hästi. Kettidest saavad ebamäärased kämbud, mis lahuse põhja settivad. Värskes töös leiab Nicholas Hud'i juhitud biokeemikute rühm, et probleemile leidub lihtne lahendus. TAP'i molekuli ühte otsa väiksemat sorti lihtsa molekuli aheldades saavad need moodustuda ka vees hõljudes. Ahelate pikkus võib seejuures küündida kuni 18 tuhande TAP'i ja CA lülini. „Me demonstreerime efektiivset viisi, kuidas väikesed molekulid saavad iseeneslikult moodustada kovalentse sidemeta polümeere. Mõned neist on ühed pikimad vesilahuses isemoodustunud kiud, millest eales teatatud on,“ märkis Hud ERR'le.   Seeläbi leiab biokeemik, et see kätkeb endas pea ideaalset sündmustekäiku, mis järkjärguliselt juba keerukamate pärilikkusematerjali kandva suutvate kettide kujunemiseni viia võis. „See võib endas kujutada elu tekkimise esimesi samme, kuna kasutatud lämmastikalused on organiseeritud viisil, mis soodustavad nende ühendumist RNA-sarnasteks polümeerideks,“ selgitas keemik. Järgmise sammuna plaanib ta välja selgitada, kas kasutatud molekulidega on võimalik kodeerida ka algelisi informatsiooni kandvaid geene.   Samal ajal pakub töö lisaks suurematele küsimustele valguse heitmisele ka ehk praktilisemat kasu erinevate nanostruktuuride konstrueerimisel. „Kasutatud meetod hõlbustab mittekovalentset ja vesiniksidet rakendavate isemoodustuvate süsteemide disainimist ning loomist,“ leidis Hud.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Journal of the American Chemical Society. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
