MRI nihkub nanoskaalale
 Magnetresonantstomograafiast on saanud üks kaasaegse meditsiini, ajuteaduse ning rakubioloogia populaarsemaid tööriistu. Paraku on maksimaalne toatemperatuuril saavutatav lahutusvõime põrkunud aastaid klaaslaega. Kaks sõltumatut töörühma leiavad nüüd, et probleemi saab lahendada võttes appi selgelt piiritletud defektiga teemandid.   Üldjuhul kujutab MRI endas suurepärast diagnostika tööriista. Meetod võimaldab elusorganismide kudesid kahjustamata teha nendest soovitud sügavuses detailseid ülesvõtteid. Paraku sõltub selle maksimaalne lahutusvõime otseselt pildistatava objekti moodustavate aatomite tuumade magnetvälja registreeriva sensori suurusest. Isegi mõne mikroni ehk punase verelible läbimõõduga võrreldava suurusega sensorit ei saaks kasutada näiteks organismide elutegevust reguleerivate valkude fotografeerimiseks. Kuigi selleks on välja töötatud võimsaid nanomagneteid kasutav magnetresonatsjõud mikroskoopia (MRFM), nõuab meetodi rakendamine ülimadalaid temperatuure ja vaakumit.   Kahte, vastavalt Daniel Rugari ja Friedemann Reinhardi juhitud töörühma see ei rahuldanud. Ebatraditsioonilisema tehnika loomise ootuses otsisid nad abi teemantidest. Täielikult perfektsed vääriskivid koosnevad täies ulatuses süsiniku aatomitest, mis on üksteisega kovalentsete sidemetega seotud. Korrapärast struktuuri säilitavad ühised elektronpaarid. Nendes ei leidu ühtegi vaba elektroni, misläbi pole teemandil mingisuguseid magnetilisi omadusi. Kui üks süsiniku aatom lämmastikuga asendada ja teise süsiniku aatomi koht tühjaks jätta, muutub pilt märgatavalt.   Pärast sidemete loomist jääb lämmastikule veel üks elektron, mis määrab kogu teemandi magnetilised omadused. Nendest saab aimu saada, valgustades vääriskivi rohelise valgusega, mille peale hakkab vaba elektron punast valgust kiirgama. Ent kui selle lähistele magnetvälja omav objekt paigutada, muudab see selle pöörlemist, mis peegeldub kiiratava valguse ereduse muutuses. Põhimõtet rakendades suutis Reinhardi töörühm kitsendada elektroni mõjutavate vedelate ja tahkete näidiste asukoha viie nanomeetrini. Sarnase läbimõõduga on näiteks tüüpiline raku membraan.   Rugari töörühm võttis veel appi raadiolained, mis võimaldas katseobjektis leiduvate vesiniku aatomite elektronidega manipuleerida. Reinhardi meetodile samaväärset lahutusvõimet pakkuv lähenemisviis võimaldaks rohkem informatsiooni koguda, ent Reinhardi tehnikat on kergem kasutusele võtta. Töörühmad ei pildistanud veel ühtegi konkreetset huviobjekti, vaid pigem registreerisid lihtsalt nende olemasolu. Täpse kolmemõõtmelise kuju leidmiseks tuleb leida viis näidise või defektiga teemandi liigutamiseks, mida on passiivse tehnika puhul lihtsam teha.   Kuigi veel praktilise demonstratsioonini jõutud ei ole, oleks potentsiaalsed rakendusvõimalused maailmapilti  kirjeldamatult avardavad. Meetod võimaldaks jälgida näiteks rakus üksikute molekulide ja valkude aktiivsust ning liikumist. Valdav enamiku inimkehas leiduvate valkude täpne väliskuju on jäänud seniajani mõistatuseks.   Töörühmade uurimused ilmusid ajakirjas Science. (1,2)Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
