Mikroobid ketravad kulda
 Pisike mikroob Delftia acidovarans saab nautida eluviisi, mis paljudele teistele kättesaamatuks jääb. Bakterikolooniate lähiümbrus kiiskab harilikult kullast. Samal ajal on selgusetuks jäänud, kuidas mikroobid mürgises keskkonnas üleüldse ellu suudavad jääda. Värskes töös leiavad teadlased, et liik ketrab ohtlikud kulla ioonid suuremateks inertseteks kullatükikesteks.   Aastaid tagasi kohtasid mikrobioloogid eesotsas Frank Reith'iga teineteisest sadade kilomeetrite kaugusel asuvas Austraalia kahes kaevanduses kullatükikeste keskel kasvavaid mikroobide kolooniaid. See viis teadlased mõttele, et ehk olid kullaosakesed hoopiski bakterite elutegevuse kõrvalprodukt. Üks liikidest nimetati Cupriavidus metallidurans'iks. Kuldkloriidist küllastunud keskkonnas tehtud katsetes selgus, et C. metallidurans muudab kulla ioonid ohutuks raku sees, kus need ajapikku suuremateks 99,9% puhtusega kullaosakesteks kasvavad.   Värskes uurimuses kirjeldab sõltumatu Nathan Magavrey juhitud Kanada töörühm samas keskkonnas elava teise bakteriliigi, D. acidovarans'i strateegiat, kes paistab kulda akumuleeruvat rakust väljaspool. Geenitehnoloogiat ja biokeemilisi meetodeid abiks võttes leidsid nad, et saladus peitub seni tähelepanuta jäänud bakteri poolt sünteesitavas delftibaktiinis kutsutavas valgus. Viimane pakub võimalust keskkonnas leiduvatele positiivselt laetud kulla ioonidele vajalikud elektronid lisada ning need ohututeks neutraalseteks aatomiteks muuta.   Genoomi järjestamise abil suutis töörühm leida ka valgu tootmise eest vastutavad geenid. Samas ei välista töörühm, et bakteri arsenalis leidub esmasest kaitsest läbipääsevate mürgiste kullaosakeste tõrjumiseks ja nende sadestamiseks ka mõni teine relv. Pikemas perspektiivis näeb Magavrey võimalust baktereid kasutada kaevandusest lähtuva vee puhastamiseks ja selles lahustunud kulla sadestamiseks. Protsessi raskendab siiski tülikas asjaolu, et sama valk on suuteline sadestama ka raua ioone. Seeläbi võib lootusrikas katsetaja hetkel kullakamaka asemel hoopis rauatüki leida.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Chemical Biology.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
