Kuidas suudab kakk pöörata pead 270 kraadi
 Toimetaja Piret Ehrenpreis Johns Hopkinsi ülikooli teadlased USAs on jõudnud jälile kakkude pea imetabasele pööramisvõime põhjustele. Teatavasti suudavad need linnud keerata oma pead kummalegi poole 270 kraadi, ilma et see tooks kaasa elutähtsate veresoonte kahjustamist kaelas ja peas. Teadlased tuvastasid neli peamist kohastumust, vahendab Eurekalert.org.  Teadlasi ajendas kakkude veresooni uurima uudishimu. Nimelt on unearter ja selgroogu läbivad veresooned äärmiselt haprad ning tundlikud juba pisemategi veresoonekudede rebestuste suhtes.  Inimeste kohta on teada, et äkilised peapöörded võivad põhjustada veresoontes rebendeid. Need omakorda tekitavad vereklompe, mis võivad liikuma pääsedes tuua kaasa nii infarkti kui traagiliste tagajärgedega veresoonte ummistusi. Sellised vigastused on üsna levinud näiteks autoõnnetuste tagajärjel aga ka näiteks kiropraktiliste võtete oskamatu kasutamise puhul.  Teadlased kasutasid kakkude uurimiseks loomulikel põhjustel siit ilmast lahkunud linde. Vaatlusaluste lindude seas olid lumekakud, ameerika metskakud ja ameerika kassikakud. Nende veresoontesse süstiti värvainet, et muuta need röntgeniga jälgitavaks. Saadud pilte analüüsiti üksikasjalikult.  Kõige põnevamaks pidas uurimisrühm pilti, mis avanes, kui värvi süstiti linnu arterisse ja pöörati samal ajal tema pead. See jäljendas linnu kunagist loomulikku olekut. Tuli välja, et veresooned, mis asuvad otse linnu lõualuu all muutusid sellise venitamise tagajärjel suuremaks. Inimese puhul käib kõik vastupidi: venitamise tagajärjel muutuvad sooned üha kitsamaks.  Teadlaste sõnul on sellise paisumisvõimega veresooned olulised, et rahuldada pead pöörava linnu suure aju ja silmade energiavajadust. Peale paisuvate veresoonte on kakkudel aga teisigi kohastumusi. Näiteks linnu kaelaosa  selgroolülides olevad augud, millest üks peamisi artereid läbi läheb, on kümme korda suuremad, kui veresoon ise. See lisaruum võimaldab arteril kaela pööramisel vabalt liikuda. Selline kohastumus oli kaku 14 selgroolülist tosinal. Inimeste puhul on vastavad läbikäiguaugud üsna ühes mõõdus neis asuvate veresoontega.  Kaku teeb eriliseks seegi, et lülisamba arter siseneb selgroolülidesse kõrgemalt kui teistel lindudel. Kaku puhul on see 14. lüli, teistel 12. Seegi jätab veresoontele rohkem liikumisruumi.  Veel selgus, et kakkude une- ja lülisambaarterid on omavahel ühenduses pisikeste veresoontega. Inimeste puhul seda ei esine. Küll aga võimaldab see kahe suure arteri vahel verevahetust.  Selline kohastumus tagab aju verevarustuse ka siis, kui ekstreemse pöörde korral peaks siiski midagi valesti minema ja üks arter ei saa tavapäraselt toimida.  Johns Hopkinsi ülikooli teadlaste kaku-uuring ilmus ajakirjas Science.
