'Elavad kristallid' matkivad linnuparvi
 Füüsikud on loonud sünteetilistest osakestest iseorganiseeruva süsteemi, mis sinise valguse toel ennast kristallideks liidab, matkides seega mitmeid orgaanilisemaid nähtusi nagu bakterikolooniate või linnuparvede organiseerumist. Pikemas perspektiivis võimaldaks aluspõhimõtte rakendamine luua uut tüüpi iseeneslikult moodustuvaid ja paranevaid liikuvaid struktuure.   Iseorganiseeruvaid süsteeme võib kohata pea kõikjal looduses, olgu nende liikmeteks bakterid, sipelgad või linnud. Enamasti juhivad nendes asetleidvaid protsesse erinevad sotsiaalsed mõjutused. Tehniliselt võiks neid käsitleda tasakaalust väljasolevate süsteemidena – iga grupiliikme liikumine põhjustab selles võrdväärse energiavoo. Eluta osakeste maailmas kohtab selliseid nähtusi veidi harvem. Seal on domineerivaks pigem kõrgeima entroopia ja soojusliku tasakaalu saavutamise püüdlustest tingitud iseeneslikud protsessid. Inimesed kasutavad neid tihti soovitud kujuga mikroskoopiliste struktuuride või nanomasinate ehitamiseks.   Jeremie Palacci otsustas aga katsetada, kas mikroskoopilisi osakesi kasutades on võimalik samuti tasakaalust väljasolevat süsteemi ennast organiseerima panna. Selleks sünteesis ta koos kolleegidega raudoksiidist nanokuubikud. Seejärel ümbritsesid nad need polümeeriga viisil, et rauakuubikute otsad sellest osaliselt välja ulatusid ning segasid need vesinikperoksiidi lahusesse. Süsteem on algselt sellisel juhul täielikult tasakaalus. Ent kõik muutus, kui lahust sinise valgusega valgustati. Viimase mõjul hakkas vesinikperoksiid hematiidi pinnal lagunema.   Kuna seeläbi muutus vesinikperoksiidi kontsentratsioon lahuses ebaühtlaseks, pani see osakesed selle kõrgema kontsentratsiooni suunas liikuma. Üldjoontes on osakeste liikumise suund täielikult juhuslik hetkeni, mil kaks neist teineteise lähistele satuvad. Samad gradiendid panevad neid teineteisega liituma. Aja jooksul moodustuvad seeläbi osakestest kristallid, mis pidevalt reorganiseeruvad ja nendes tekkinud defekte parandavad. Valgusallika väljalülitamisel hakkavad need aga osakeste kaootilise liikumise mõjul lagunema – süsteem üritab leida algset tasakaalupunkti.   Taoliste kolloidosakeste uurimine võiks viia uute iseparanevate materjalide loomiseni. Samuti pakuks see alternatiivi ennast iseehitavatate struktuuride loomiseks. Järgmise sammuna plaanib Palacci uurida, kuidas algosakeste kuju moodustavate kristallide kuju mõjutab.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
