Kollektiivne intelligentsus ei nõua selle teadvustamist
 Teadlased kirjeldavad ajakirjas Science lihtsat algoritmi, mis annab karpkalu meenutavate Notemigonus crysoleucas kalaparvedes tõuke kollektiivse intelligentsuse esile kerkimiseks, ilma milleta oleksid nad varju otsimisel pea täielikult abitud.   Suur osa looduses kohatavatest näiliselt märkimisväärset koordinatsiooni nõudvatest loomade käitumismustritest saab taandada lihtsatele seostele ja algoritmidele. Erandiks ei ole ka suured kalaparved, mille korrapära on kiskja lähenemisel sama aldis hetkeliselt lagunema, kui ohu kadumisel taas elegantselt taastuma. Tõestuseks on sarnase välise lihvini jõutud ka mitmetes simulatsioonides, kus selle üksikosad peavad järgima lihtsaid reegleid, nagu oma lähimast naabrist mingi kindla distantsi hoidmine. N. crysoleucas'e puhul on loodus nende käitumist määravate algoritmidega astunud veel sammu kaugemale.   Sarnaselt teistele kaladele otsivad nad enda võimalikult vähemärgatavaks muutmiseks varjus olevaid piirkondi. Parvedes ujudes ei jää nende sooritusvõime antud aspektist teistele kalaliikidele millegi poolest alla. Ent pannes seda tegema üksiku kala, on selle varju sattumise näol tegu pigem õnneliku juhuse kui millegi muuga. Isendite liikumine näib olevat täielikult juhuslik ja kalad ei juhindu keskkonna valguse intensiivsuse muutusest üldse. Ajakirjas Science ilmunud 256 kalaga tehtud eksperimentides pani Ian Couzini töörühm tähele, et see mõjutab üksiku isendi ujumiskiirust vaid punktis, kus kala viibib.   Ükshaaval akvaariumisse kalade lisamisel selgus, et nad juhinduvad otseselt teiste kalade liikumisest. Iga naabruses oleva kala ujumiskiirus peegeldab valguse intensiivsust ainult nähtava isendi asukohas. Ent üksikute skalaarvälja punktide abil selle muutust märkiva vektori moodustamiseks läheb vaja tervet parve. Seejuures isendid ise informatsiooni teadlikult ei integreeri. Mängu tuleb karjainstinkt, mis annab kaladele käsu üksteise läheduses püsida. Kui mõne parveliikme liikumiskiirus varju tõttu aeglustub, mõjutab see seeläbi tervet parve.   Sarnaselt maanteel aeglase sõitja taga tekkivale ummikule sunnib see parveliikmeid varjupiirkondades rohkema ega veetma, mis vähendab nende märgatavust. Seejuures leidis Couzini, et varjus veedetud aeg ning uue varjupaiga leidmine sõltus otseselt parve suurusest. Mida suurem parv, seda paremad näitajad. Asjaolu võib sarnaseid meetodeid kasutavate teiste liikide puhul populatsioonide arvukuse vähenemise või fragmenteerumise puhul saatuslikuks saada.  Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science .Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
