Silitustele reageerivad närvirakud aitavad hiirtel lõõgastuda
 Paitusi ja hellitusi näivad nautivat mitmed sotsiaalse eluviisiga loomad nagu elevandid, inimesed, šimpansid, kassid ja hiired. Täpne meeldivustunnet esilekutsuv neuraalne mehhanism on sellegipoolest seni tabamatuks jäänud. Uued leiud viitavad spetsialiseerunud närvirakkudele, mis reageerivad ainult õrnadele silitustele.   Nahk on täis erinevaid mehaanilistele stiimulitele vastavaid närvilõpmeid. Neist valdav osa kutsuvad laenglema hakates ajus esile valuaistingu. Samuti on taolisele stiimulile reageerivaid närvirakke märgatavalt hõlpsam uurida. Naudingut ei läinud otseselt otsima ka California Tehnoloogiainstituudi teadlane David Anderson. Selle asemel üritas ta koos kolleegidega välja selgitada 2007. aastal avastatud ainult karvadega kaetud nahas leiduvate uut tüüpi närvirakkude täpset ülesannet. Viimase tarbeks oli vaja leida viis neid kuidagi aktiveerida.   Rakkude ehitus võimaldas oletada, et tegu on puudutustele reageerivate närvirakkudega. Petri tassil isoleeritud nahatükkidega tehtud katsetes ei kandnud aga ühegi traditsioonilise stiimuli rakendamine vilja. Seeläbi pidi töörühm leidma viisi, kuidas rakke elusas loomas uurida. Appi tuli geenitehnoloogia, mis võimaldas neil rakkudesse siirdada geeni, mille toel eritab närvirakk laenglema hakates ka valgust. Viimaks tegid nad hiire selgroosse väikese pilu, mille kaudu sai mikroskoobiga jälgida, kui huvialused rakud särama löövad.   Pärast mitmete stiimulite katsetamist leidsid nad viimaks, et närvirakud reageerivad vaid õrnadele silitustele, mis sarnanevad keelega lakkumisele. Samal ajal ei tekitanud järsud torked või näpistused mingisugust reaktsiooni. Stiimuli meeldivuse kontrollimiseks viisid nad seejärel läbi otseselt närilise käitumises peegelduva katse. Eksperimendis kasutatud geneetiliselt muundatud hiire vastavad neuronid hakkasid laenglema vastuseks teatud ravimile, mida pihustati õhku vaid ühes ruumis. Peagi õppisid mutantnärilised antud ruumi ülejäänud kahele ruumile eelistama.   Viimane vihjab, et stimulatsioon on meeldiv ja paistab seletavat, miks loomad kammimist, lakkumist ning silitamist naudivad. Samuti õnnestus teadlastel kindlaks teha, et stiimulile paistab reageerivat MRGPRB4 kutsutav valk. Ent samas on veel vara öelda, mil määral uurimistööd terapeutiliste rakenduste loomiseks kasutada saab. Pole kindel, kas inimestel vastavad silitustele sarnased närvirakud.   Samal ajal tasub rõhutada, et eelmistes uurimustes on leitud, et lähikontakt ja õrnad puudutused näivad imikute ning nende aju arengus märkimisväärset rolli mängivat.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
