Kassid tapavad aastas miljardeid loomi ja linde
 Ajakirjas Nature Communications ilmunud töös nendivad bioloogid, et kasside mõju mandrite ökosüsteemidele on tugevalt alahinnatud. Igal aastal tapavad nad juba pelgalt Ameerika Ühendriikides ligikaudu 2,4 miljardit lindu ning 12,3 miljardit imetajat. Võõrliigi populatsiooni vähendamine põrkub aga järsult inimeste väärtushinnangutega.   Kassid on ühed vanimad maailma kodustatud loomaliikidest. Inimesed on neid seltsilise ja kahjuritena näivate näriliste tõrjumiseks kasutanud arvatavasti juba agaarajastu algusest. Tänaseks küündib nende populatsioon maailmas üle poole miljardi. Ent kasside karvase ning evolutsioonilistel põhjustel armsana näiva fassaadi taga peitub endiselt metsik kiskja. Aastate vältel on nende tegevust otseselt seostatud 33 liigi väljasuremisega. Siiski on seni valdavalt arvatud, et pöördumatut kahju suudavad nad tekitada vaid isoleeritud ökosüsteemides nagu saartel.   Üle-eelmisel aastal ilmunud ülevaates leiti, et kassid on saartel 14% imetajate, lindude, kahepaiksete ja roomajate väljasuremise peamiseks põhjuseks. Värske, ka kodutute kasside harjumusi hõlmav ülevaade paljastab nüüd lisaks, et küttimise tagajärjel hukkuvate loomade hulk võib mandritel olla eelmistest hinnangutest kordades kõrgem. Kassid näivad vähemalt Ameerika Ühendriikides olevat mõjukaimaks pisiimetajate ja lindude suremust mõjutavaks otseselt inimtegevusest lähtuvast teguriks.   Mil omanikega kassid tapavad aastas 4-18 lindu ja 8-11 imetajat, siis kodutute ning metsistunud kasside puhul küündivad näitajad 23-46 linnu ja 129-338 väiksema imetajani. Kuigi peamiselt sattusid regioonist lähtuvalt löögi alla lindudest Ameerika punarind ja imetajatest kodu-, uru- ning karihiir, oravad ja jänesed, satub nende hulka ka haruldasemaid ja ainult regioonile iseloomulike liikide esindajaid. Ent statistikast hoolimata seatakse probleemi lahendamise katsetes esikohale pigem võõrliigi heaolu kui nende otsene mõju ökosüsteemile.   Ühe meetmena on näiteks nähtud kodutute kasside lõksupüüdmist ning steriliseerimise järel nende taasvabastamist. Pikemas perspektiivis loodetakse, et see viib järkjärguliselt populatsiooni suuruse vähenemiseni. Ent lähenemisviisi efektiivsust hindavates töödes on leitud, et kasside pesakonna suurust arvestades sellest ei piisa. Lisaks saavad steriliseeritud kassid elu lõpuni endiselt ökosüsteemile oma jälge jätta. Üllatavana on metsistunud ja kodutute kasside eutanaasiat toetanud ka näiteks PETA.   Ent samal ajal ei saa unustada ka lemmikloomadena peetavate kasside mõju. Kuigi nende verejanu on tunduvalt väiksem, tuleks ideaalis nende jahipidamist looduses siiski piirata, isegi kui see ebainimlikuna tundub. Kontrolli all hoitav kasside populatsioon ja mõju võib aga teatud aspektidest isegi samas hädavajalikuks osutada. Pole kindel, millist ökoloogilist nišši nad sajandite vältel täitma on hakanud.   Töörühma uurimus ajakirjas Nature Communications.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
