Kuuma päikesekrooni mõistatus hakkab lahenema
 Seni kõrgeima lahutusvõimega Päikese atmosfäärist tehtud fotod lisavad kindlust, et selle moodustava gaasi kütmise eest kuni kuue miljoni kraadini kelvini järgi vastutavad vähemalt kaks erinevat protsessi, millest üks hõlmab üksteisega põimunud magnetväljade lahtikeerdumisel vabaneva energia vallandumist.   Temperatuur Päikese atmosfääris võib äärmuslikel juhtudel tõusta kuni kuue miljoni kraadini kelvini järgi. Ometigi on Päikese pinnatemperatuur pelgalt 5800 K. Aastate vältel on välja selgitatud, et vajalik lisaenergia päikesekrooni temperatuuri tõstmiseks satub sinna Päikese sisemusest magnetväljade vahendusel. Kuigi võimalike protsesside osas, mille käigus nende kantav energia vabaneks, on püstitatud mitmeid hüpoteese, on nendega seostatavate struktuuride leidmine olnud keerukam.   Alles eelmise aasta juunis teatati lõpuks seni märkamatuks jäänud hiidtornaadode avastamisest, mis energiat tähe pinnalt selle atmosfääri kannavad. Siiski on viimased suutelised  atmosfääris temperatuuri maksimaalselt tõstma vaid kahe miljoni kraadini, mistõttu pidi leiduma midagi enamat. Avastuse teinud NASA päikesedünaamika observatooriumi lahutusvõime jäi aga pelgalt 900 kilomeetri piirimaile. Järgmisel kuul avanes aga NASA'l võimalus Maa atmosfääri piirile läkitada kümneks minutiks 'Kõrge resolutsiooniga päikesekrooni pildistaja' ehk lühidalt Hi-C.   Andmete kogumiseks kasulikku aega jätkus seitsmeks minutiks, mille vältel tegi see tähe päikesekroonist 165 fotot. Tasub rõhutada, et fotode resolutsioon küündis 0,2 kaaresekundini ehk 150 kilomeetrini. Arvestades tähe 1,4 miljoni kilomeetri suurust läbimõõtu pakkus see erakordset detailsust. Nähtu lisab tõestust juhtivale nn. magnetpatsi teooriale, mille kohaselt võivad magnetväljad plasma liikumise käigus tähepinnal üksteisega põimuda. Juhul, kui üksikud väljad liialt suure nurga alla kõverduvad, muutub kogu pats ebastabiilseks.   Viimase tagajärjel toimuva magnetvälja restruktureerimise ja jõujoonte ümberühinemise käigus vallandub tohutu kogus energiat. Protsessist on varem märke nähtud küll Päikese pinnal, ent mitte päikesekroonis. Siiski ei ole kogutud teave veel piisav, et välistada alternatiivset seletust. Tegu võib olla ka üksteise peal lasuvate magnetsilmustega, ent isegi sellisel juhul võimaldaksid need maksimaalselt talletada sada korda rohkem energiat, kui on vaja päikesekrooni kuue miljoni kraadini kütmiseks.   Üks on aga kindel – nähtud patsi-sarnaste struktuuride läbimõõt annab tunnistust, et toimuvate protsesside nende kõrgeimal tasemel mõistmiseks on vajalik kaamera, mille lahutusvõime on vähemalt 100-150 kilomeetrit.  Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
