Vananev aju raskendab mälestuste moodustumist
 Une- ja mäluhäireid on aastaid peetud kõrgema ea pea lahutamatuks osaks. Ajakirjas Nature Neuroscience ilmunud uurimuses seostavad teadlased esimest korda halveneva mälu otseselt vanusest tingitud aju atroofiaga piirkonnas, mis vastutab une ajal aju deltalainete staadiumisse viimise eest, mida seostatakse päeva jooksul kogutud informatsiooni kinnistamisega.   On olnud juba pikka aega teada, et vananemisega paralleelselt halveneb une kvaliteet deltalainete staadiumis (SWS). Samuti toimub aju paratamatu atroofia – ajurakud hävivad ja nendevahelised sünapsid kärbuvad. Eriliselt on see võimendunud prefrontaalses korteksis, vahetult lauba taga asuvas ajuosas. Samas on leitud, et selle keskosa vastutab noorte täiskasvanute aju SWS staadiumisse viimise eest. Umbes viiendikku kogu uneajast hõlmavat perioodi on tihedalt seostatud episoodiliste mälestuste transpordiga hipokampusest pikaajalisemaks talletamiseks teistesse ajuosadesse. Nähtuste vahel pole siiski otsest seost seni loodud.   Värskes töös värbasid Berkley ülikooli teadlased 33 vabatahtlikku, kellest 15 pensioniealise keskmine vanus oli 72 aastat, mil 18 noore täiskasvanu vanus ei ületanud 22 aastat. Katses paluti neil esmalt pähe õppida 120-sõnaline komplekt, milles olid reaalsed sõnad seostatud tähenduseta sõnaühenditega. Pooletunnise treeningu järel pidid nad etteantud tähendusega sõna eelnevalt nähtuga seostama, valides ühe neljast etteantud variandist. Seejärel võisid katsealused magama jääda, mil teadlased samal ajal nende nende aju bioelektrilist aktiivsust EEG'ga lindistasid.   Hommikul anti neile taas sõnapaaride ja -ühendite äratundmis ülesanne, ent seekord jälgiti nende ajutegevust magnetresonantstomograafiga. Möödunud uneaeg mõjutas tulemusi radikaalselt. Mil õhtuses katses oli noorte tulemused eakate omast keskmiselt 25% paremad, siis hommikul oli vahe kerkinud 55%'ni. Isegi seeniorite grupi parimate sooritus oli märgatavalt kehvem. EEG mõõtmised paljastasid, et SWS une kvaliteet oli vanemaealistel kuni 75% madalam, mida sai samal ajal seostada prefrontaalse korteksi atroofiaga.   Ent samas ei saa tehtud mõõtmiste alusel veel välistada, et seeniorite grupi osade liikmete tulemused peegeldasid Alzheimeri tõve esimesi märke. Tulemustele lisakaalu lisamiseks tuleks jälgida nende sooritusvõimet pikema aja jooksul või kaasata kontrollgrupp, kellel dementsus juba otseselt diagnoositud on.   Hoolimata vananemise paratamusest võib leiduda siiski viis, kuidas selle kõrvalmõjusid pehmendada. Kaks teineteisest sõltumatut töörühma on seni näidanud, et prefrontaalse korteksi keskosa une ajal alalisvooluga stimuleerimine parandab vähemalt nooremaealiste täiskasvanute episoodilist mälu. Saksa teadlaste poolt läbiviidud eksperimendi osaliste sooritus paranes isegi kuni kahekordselt.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience. Jaan-Juhan Oidermaa 
