Prootonite raadius tekitab sügavaid küsimusi
 Müüonitega tehtud eksperimendid viitavad, et prootonite raadius on 4% väiksem, kui varasemad eksperimendid seda näidanud on. Kui tegu pole süstemaatilise veaga, on kümnendite vältel elektronidega tehtud eksperimentide tulemused väärad või ei mõisteta prootonite struktuuri piisavalt hästi. Viimaks võib see vihjata uutele osakestele või jõududele, mis ainult müüoneid mõjutavad.   Prootonite läbimõõdu määramine ei ole lihtsate killast, nagu tüüpiline ettekujutus positiivselt laetud pallikestest seda mõista annab. Reaalsuses on tegu pigem tegu häguse kokteiliga kolmest kvargist ja neid koos hoidvatest tugeva jõu osakestest. Samuti sunnib nende suurus läbimõõdu määramiseks kasutama kaudseid meetodeid. Samal ajal võib isegi väikesel mõõtmistulemuste erinevusel olla füüsikalisele maailmapildile märgatav mõju. Seni läbiviidud eksperimentides on jõutud ühestele tulemustele, et prootoni raadius on 0,88 femtomeetrit [10E(-15) m].   Kuni viimaste aastateni on selle määramiseks kasutatud kahte katset. Esiteks saab prootoneid tulistada elektronkiirtega ja mõõta, kui palju need elektronide liikumisteekonda kõverdavad. Alternatiivselt saab kasutada vesiniku aatomit ja mõõta energiahulka, mis kulub selle elektroni kõrgemale energiatasemele viimiseks. Kvantmehaanika kohaselt saab elektron tiirelda prootonist ainult teatud kaugustel. Käesoleva kümnendi alguses viidi sama eksperiment läbi müüonitega, elektronide raskemate ja ebastabiilsemate vendadega.   Suurema massi tõttu tiirlevad need tuumale lähemal ja nende kõrgemale orbiidile viimine nõuab ka rohkem energiat. Suuremad energiavahed pakuvad omakorda võimalust täpsemateks mõõtmiseks. Juba toona tehtud eksperiment vihjas, et prootonid on arvatust väiksemad. Nüüd on osakestefüüsikud läbiviinud teise eksperimendi, kus mõõdeti müüoni veelgi kõrgemale orbiidile viimiseks kuluvat energiat, pakkudes seega teist esimesest täielikult sõltumatut mõõtmistulemust. Taas jõudsid nad järeldusele, et prootoni raadius on 0,8768 femtomeetri asemel 0,8409 femtomeetrit.   Aldo Antognini juhitud töörühm leidis, et tulemust mõjutada võivate tegurite põhjustatud muutused kahvatuvad kaht tüüpi eksperimentide mõõtmistulemuste erinevuse kõrval. Tulemuse standardhälve küündib seitsme sigmani, mis tähendab, et võimalus statistiliseks apsuks on pea välistatav. Meetodi mõõtemääratus on tegelikult isegi väiksem kui eelmiste, elektronidega läbiviidud katsete oma. Eksperimenti võib muidugi mõjutada mingi süstemaatiline viga, ent töörühma ülimalt hoolikas kontroll näitab, et seda pole või on see end kuhugi väga sügavale peitnud.   Alternatiivselt võib prootoni raadiuse mõistatusel olla mitmeid lahendusi. Esiteks võidi valedele järeldustele jõuda hoopis elektronidega tehtud eksperimentides. Samas on see vähe tõenäoline, arvestades tänaseks tehtud vastavate katsete hulka. Seeläbi loodavad füüsikud, et mängus võivad olla jõud või osakesed, mida standardmudelist ei leia ning mis paistavad mõjutavat ainult müüoneid.   Siiski pakub osakestefüüsika üks alusteooria kvantelektrodünaamika ka teist võimalust. Laetud osakesed võivad teineteisega vastastikmõjusse astudes vahetada korraga ka kahte footonit. Seni on säärast võimalust liialt haruldaseks peetud, et sellega arvestama peaks. Müüonite massist tingitud tuumale lähemale tiirlemine võib tõenäosust selle juhtumiseks kasvatada. (Väike tõenäosus on isegi müüonit prootoni seest leida).   Mõistatus võib laheneda paari aasta pärast, mil suudetakse konstrueerida aparatuur, mis võimaldab mõõta prootonite pihta tulistatavate müüonkiirte kõrvalekallet.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
