Süntesteesia kujuneb lapseea kogemuste kaudu
 Toimetaja Laur Kanger Süntesteesia ehk võime seostada üht aistingut teisega – näiteks värve helidega – on siiani üks psühholoogilisi mõistatusi. Nüüd on Stanfordi ülikooli teadlased selle nähtuse mõistmisele sammukese lähemale astunud. Selgub, et võime kujunemisel mängivad rolli mälu ja õppimine.   Et sünesteete leidub napilt, keskendus Nathan Witthofti ja Jonathan Winaweri uuring vaid 11-le inimesele. Kõigil neist esines võime seostada erinevaid numbreid või tähti värvidega (näiteks A ja punane).   Esmalt kontrollisid teadlased, kas katsealustel nimetatud võime ikka tegelikult on. Selleks korraldasid nad erinevaid katseid, kus osalised pidid korduvalt tähti arvudega seostama. Seejuures näidati ühes eksperimendis värvitud tähti vaid ühe sekundi jooksul, misjärel pidid katsealused otsustama, kas see vastas nende sünesteetilisele seosele või mitte.   Selgus, et osalised olid võimelised ülesannet kiiresti ning täpselt täitma. Niisamuti jäid nende tajuseosed samaks nii ühe testimiskorra vältel kui eri testimiskordade lõikes – viimast koguni siis, kui esimese ja viimase katse vahele jäi seitse aastat. Et seosed olid spetsiifilised, automaatsed ning ajas muutumatud, järeldasidki teadlased, et uuritavad on tõelised sünesteedid.   Kuid teadlased panid tähele veel midagi: nimelt näisid eri katsealuste tähtede-värvide seosepaarid suuresti üksteisega kattuvat. Järgnevalt õnnestus uurijatel kindlaks teha, et põhjus peitus sünesteetide kunagistes mänguasjades – nimelt olid nende lapsepõlvelelude hulka kuulunud ka värvilised magnetilised tähekesed. Seetõttu väidavadki Witthoft ja Winawer, et sünesteesia kujunemisel on oluline lapsena õpitu. Kuid loomulikult on oluline ka geneetiline eelsoodumus, sest seesuguste magnetitega on mänginud paljud lapsed, ent sünesteesia on ilmnenud vaid üksikutel.   Artikkel „Learning, Memory, and Synesthesia“ ilmus ajakirjas Psychological Science.   Vaata veel: Learning and Memory May Play a Central Role in Synesthesia (APS)   
